Sarnaselt paljudele teistele asjadele pole ma ka orangutanide peale varem eriti mõelnud. Et nad lihtsalt on olemas ja kõik. Tegelikult on aga asi selles, et väga palju neid enam olemas ei olegi.
Orangutanid on suured inimahvid, mida on tänaseks alles vaid kahte liiki: Borneo saarel elavad Borneo orangutanid ja eriti ohustatud Sumatra orangutanid.
Kui Borneo orangutane on loodusesse alles jäänud 54 500, siis Sumatra omasid vaid 6600 ja nende populatsioon väheneb iga aastaga.
Kuna need ahvid ei ela karjakaupa, on neil väga raske kaitsta end või oma poega leopardide, tiigrite, püütonite ja teiste elajate eest. Ent orangutani kõige suurem vaenlane on inimene, kelle käsi on mängus kõige küttimisel, loomade salakaubaveol ning õlipalmi- ja kummiistanduste rajamisel, millega kaasneb arutu metsaraie ja tulekahjud.
Palmiõlis ei ole iseenesest midagi kurja ja seda saab toota ka loodust säästval viisil, aga mitte enam sel määral nagu nõudlust on. Teiseks annavad istandused tööd väga paljudele inimestele. Indoneesias paistis kõik veel eriti käsitsi käivat. Kahe otsaga probleemipundar nagu ikka ja ma siin seda praegu ära lahendama ei hakka. Kahjuks on õlipalmiistandused Sumatra puhul nii läbiv teema, et pean neid igas postituses puudutama.
Orangutane on kõige mugavam vaatama minna Bukit Lawangi, mis on osa Gunung Leuseri rahvuspargist.
Orangutanielamust turundatakse üsna metsiku jungle tripina. Tegelikult on seal ikkagi
loomade varjupaik ja mitte päris metsikud, vaid inimestega harjunud isendid. Sellest hoolimata on esimest orangutani märgates väga ülev tunne.
Ikkagi päris! Ikkagi sugulased! 97 protsendi ulatuses meie DNA kattub. Malai keeles on tähendab orang inimest ja utan metsa ehk siis metsainimesed.
Orangutanid on kõige suuremad puudel elavad loomad planeedil. Sumatra orangutanid peavad eriti palju puu otsas olema, sest neil on maapealseid vaenlasi rohkem.
Nad on Borneo omadega võrreldes kahvatuma ja pikema karvaga (jahedam kliima). Isased Sumatra orangutanid kasvavad 1,4 m pikkuseks ja kaaluvad u 90 kilo. Emased jäävad alla meetri ja on poole kergemad. Nii et King Kongi mõõtu välja ei anna. Need siin piltidel on emased.
Kolm jalga, üks käsi.
Selle viimase pildi laenasin Kadrilt, et teile näidata kõrgemal ukerdavat poega. Poeg jääb ema juurde umbes kolmeks aastaks, õppides iseseisvaks eluks vajalikke oskusi nagu pesaehitus jms. Orangutanid ehitavad nii päeva- kui ööpesi, kus võib olla ka sisustuselemente: voodi, padi, tekk jne.
Orangutanid on kanged korilased ja toituvad peamiselt puuviljadest, aga ka putukatest ja linnumunadest. Nad on nutikad ja oskavad näiteks oksaga puu seest termiite ja mesitarust mett kätte saada.
Neid kutsutakse ka metsa aednikeks, kuna puuviljaõgarditena kannavad nad oma seedeelundites hulga seemneid laiali.
Kohtasime ka teisi ahve. Gibbonitest andis näole valge ehk lar gibbon / white-handed gibbon (ld Hylobates lar). Gibbineid on mul alati raske pildile saada:
Pikasabalised "mis ripakil, see ära" makaagid (ld macaca fascicularis):
Suureks lemmikuks sai peacock, täpsemalt vist mingi paabulinnuline. Nagu ma ei saa talle praegu internetis jälile, oli teda jube keeruline ka pildile saada. Esiteks oli tal kiire ja teiseks oli ta lihtsalt uskumatult pikk, et üldse kuhugi ära mahuks. Õnneks sai teda apelsinikoortega manipuleerida (ei ole ilus tegu).
Matkast või nii ja naa
Bukit Lawangi matkade puhul on positiivne see, et hinnad Indoneesia giidide assotsiatsiooni poolt paika pandud. Ma kahepäevane parvetamisega matk maksis 60 eurot.
Relvastatud džungikontroll-patrull.
Giidivalik on juba omal riisikol - neid on palju. Meie giid Anto väga informatiivne ei olnud. Aga kõigile küsimustele järgnes selline ökosüsteemijaur, et targem oli üldse mitte midagi pärida. Ta haises higi järgi ja püksid olid natuke kitsad.
Tema abimehe nimi mulle meelde ei tule enam – see on see tagantjärgi kirjutamine. Igatahes oskas ta inglise keeles öelda „slowly-slowly“. Ülejäänud vaikuse korvas ta nagu nupust käima minnes kahe looga, milles üks oli see Lõvikuninga laul ja teine Aisakella viisil omalooming „ Jungle trek, jungle trek in Bukit Lawang!“
Oi p***, kuidas see laulmine mulle närvidele käis.
Džunglimatka metsikuse astet on raske määrata. Kõigepealt oli selline tsiviliseeritud jalutuskäik puudevilus nagu ma juba kaua olin juba kaua oodanud. Sääski oli seal kummipuude ümber RETSILT ja tõrjest hoolimata näriti mind täiesti ära.
Rajad olid risti-rästi ja üsna tihti kohtusime mõne teise grupiga (mida mulle lubati, et ei juhtu). Kui alguses tegi giid pisikesi võsasutsakaid rajalt välja, siis lõpuks ragistasime totaalses võpsikus.
Vihmametsas kasvab ühel hektaril 300 puuliiki, Inglismaal 35. Mitu Eestis? Viis?
Ja oi p***, kuidas see mulle veel närvidele käis! Laagriplats oli ju tegelt kuskil stardipunkti lähedal, nii et söök ja ööbimisvarustus viidi sinna otseteed pidi. Me aga siksakitasime niisama, aga isegi mitte mööda radu.
Mingi hetk nentis giid, et ei no inimese jalg pole siin ammu astunud. Ja kui ta lõpuks hindas selle olematu raja läbimatuks, polnud me küll enam nõus sama teed tagasi minema.
Usutavasti oli see lihtsalt strateegia, et järgmine päev ei tahaks keegi enam metsa minna. Veel poolteist kuud hiljem on nahal aimata lillakaid laike, mille mingi taim sinna põletas.
Kohati tundus, et need kuradi puud oli ka meelega ja hulgi langenud, et ikka oleks seda turnimist. Mul olid puukallistamiseks ka täiesti valed püksid, mis ei lasknud väga laia nurka hargitada.
Nende kannatusepiltide ainus positiivne külg on jõudmine arusaamisele, et see valge nokats on tõesti kole. Aga tsiteerides uusklassikuid: „Vahel on ilu eluohtlik“ ja päikesepistet ma kardan.
See Kadri tehtud foto annab väga hästi me meeleolu edasi.
Lõpuks oli ikka jube hea meel, kui jõekohin üha valjemaks muutus - selge, laagriplats lähedal!
Üks meie grupis olnud belgia preilidest kukkus ka vastikult, aga siiski õnnelikult, kuid lausa füüsiliselt valus oli vaadata, kuidas tal lõpuks piki jõge turnides jalad värisesid.
Päeva tipphetkede hulka kuulusid giidi trussikud, mis lotendasid nagu viieaastasel. Kui naisi pole siin õieti nähagi, siis mehe õilmitsevad rahumeeli trusade väel.
Kokal oli näiteks veel ka uhke rihm ümber (teadmata otstarbel).
Köök, kus keedeti meile imehead toitu ja jõevett.
Me koduõu üheks ööks.
Ülejäänud aeg möödus süües ja magades nagu elu ikka.
Loomakaitse: ööseks oli me elamu kiletatud ja me und valvas küünal.
Kas järgmiseks hommikuks oli tekkinud himu metsa minna? Ei! Isegi mingit looduslikku veeauku ei viitsinud vaadata, vaid solberdasime oma õue peal.
Tagasi loksusime suurtest sisekummidest tehtud parves. Matkaahela kõige madalam asjapulk on arvatavasti lohvitassija, kes need külast tagasi toob.
Kui mul oli alguses raftingu ees hirm, siis reaalsuses oli veetase madal ja nõkerdasime üsna vaevaliselt edasi, tagumik põhjas (paari kiljuvama hetkega).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar