From Gili with Love‏

Mullu veebruaris kirjutasin blogisse jutu peakirjaga „Kiri Trawanganilt“. Nüüd saime ise kirja Gililt. Sweeeeeeet!

Meie sealse öömaja Rumah Kunduni perenaine Kade unistas toona, et küll oleks hea, kui neil oleks arvuti ja internet ja saaks oma külalistega ühendust pidada. Tundus nii suusoojaks jutt, aga täna oli Kade ja tema mehe Diani email postkastis. Ligi kaks aastat hiljem!

Kirjas juttu sellest, et nende aed lokkab ja poeg Kundun otsustas Balile kooli minna ja käibki juba ning uue kiirlaevaühendusega on see nüüd mugavam ja mitte eriti kallis ka.

Eks kirjutamise põhieesmärk oli siiski turunduslik – külastajaid ei pidavat olema just ülemäära palju ja nad soovisid, et me nende eest hea sõna kostaks.

Seal käis see müügitöö ju nii, et poisikesed piirasid su tee peal ümber ja juhatasid maja ette. Aga ajad muutuvad pöörase kiirusega ja meenutades seda, milline ehitustanner kogu saar siis oli, pole ime, et turistide pärast peab internetti minema.

Aga kel Gilile minek ja soodsat öömaja vaja, siis Rumah Kunduni võin julgesti soovitada. Facebookis: Rumah Kundun. Mu mälu järgi oli kahese toa hind 90 000 ruupiat ja hommikused pannkoogid hinna sees. Lahke ja abivalmis pererahvas räägib sulle avameelselt Bali ja Gili elust ning kui vaja, läheb ka metsa seente järele. Loodetevasti jagub saarel elektrit nüüd natuke kauem kui kella kaheksani, muidu on sellises kuumuses magamine on enesepiinamise kõrgeim vorm:)

Turistipreili verandal ilutsemas.

* * *

Olen viimastel päeval palju ajas tagasi ja edasi olnud. Kärdlas Nõmme tänaval teisaldan end mõttes kohvitavasse Darlinghursti, siis olen Kuala Lumpuri liikluses ja pärast Ko Tao liivastel teedel.

Täna jutustasin pikalt Willemiga nagu kümmekond kuud tagasi töölt koju minnes McElhone treppidel. Paar päeva tagasi otsustasin, et pean minema Londonisse Timuriga kohvile. Ikka vastab tõele see, et kust mujalt sa neid sõpru ikka saad kui mitte töölt. Iseäranis siis, kui oledki kogu aeg tööl nagu Sydneys kippus olema. Sõber Timur, novembris näeme!

Kiri Trawanganilt

Olime ka Trawanganil faasis, kuhu me igas kohas jõuame: oleme täiesti selle aeglase saare rütmis ega taha enam ära minna.

Nägime ära „metsiku peosaare” nädalase tsükli ja seda tuleb hinnata tagasihoidlikuks, sest siin on hulgi nooremaid ja vanemaid paarikesi ja rootsi sõpruskondi, kes pole suuremad asjad möllajad.

Kui kedagi huvitab peosoovitus, siis on selleks Irish Bar. Tantsuplatsiks oli seal küla peatee ja kaarikud sõidavad aegajalt läbi. See on päris naljakas. Kuna turiste on praegu vähe, moodustavad peoõhtutel enamuse kohalikud nolgid ja indoneesia poisid on flirtimise absoluutsed maailmameistrid. Õnneks on nad öösel millegipärast vaoshoitumad kui päeval. Lihtsalt jõllitavad, silmad punnis, et järgmine päev tänaval hõigata: „I see you in Rudy’s!” Minevikku nende keel ju ei tunnista. Ja mäletavad nad kõike ja kõiki ja karjuvad siis üle peatänava, et kuidas seenetripp oli.

Ega siin saarel muidugi eeldata, et keegi üle nelja päeva on – kinos jooksevad filmid juba teist ringi. Aga praegusel hooajavälisel ajal on Trawangan inimtühjalt lõõgastav. Sukeldud, kilpkonni võib näha ka snorgeldades, sööd ja jood.

Menüüst tasub vaadata, kas hinna sees on ka erinevad maksud, mis maksimaalset on 1000 ruupiat + 21%. Saar on väike, aga siit leiab imehäid asju, näiteks maasika-mündi smuutit ja „After 8” jäätist, korralikke kohvikohti. Kõik peale indoneesia köögi on aga suhteliselt kallis, sellised Tallinna kesklinna hinnad.

Õgarditele soovitame Beach House’i restorani, kus grillitud mereandide kõrvale saad ise teha „salati” ehk siis piiramatult võtta riisi, kartulit, muna, juurvilju, salateid jne. Hinnad hakkavad 20 000 ruupiast 100 grammi kalmaari eest kuni 80 000-te kalatükkideni. 21% makse otsa muidugi.

Kohalik kange alkohol on odav, aga selle maitsega on raske leppida. Kui kohalik rumm-koola maksab u 10 000 ruupiat, siis Cuba Libre on 50 000-70 000 ruupiat. Eesti rahasse arvestamiseks siis kolm nulli maha ja 20% juurde.

Erinevalt Ko Taost on baaris tööl ainult kohalikud ja ka sukeldumiskohtades on ametis kohalikke. Omanikud on enamasti eurooplased.

Olgugi, et Trawangan on politseivaba kanepi- ja seeneriik, pole siin erilist hipisitta.

Tõenäoliselt on need ajad lihtsalt möödas, sest Trawangan on üsna kallis. Me Söögionu rääkis, et asustus tuli Trawanganile 1960ndatel läbi Lomboki Sumatralt, tuues kaasa sealsed ehitus- ja kultuuritraditsioonid. 1970ndatel jõudsid siia turistid. „Alguses olid turistid siin kuude kaupa. Nii odav oli,” rääkis ta.

Söögionu töökoht: Art Marketi warung, selline kodune potimajandus ongi.

Aga miks siin politseinikke ei ole? Tuleb välja, et tegemist on turismiarendusmeetmega. Politsei siin ikkagi käib, aga kimbutatakse ainult kohalikke. Siinse võltsmoraali järgi ei tohi kohalikud kanepit suitsetada ega müüa. „Aga kelle käest valged ostavad – ikka kohalike,” nendib Söögionu.

Aga miks siin koeri pole? Sellele polegi nagu seletust, sest näiteks Gili Airil on koeri palju. Söögionu mäletab, et 1993. aastal tõi Dream Diversi hollandlasest omanik Trawanganile oma kalli tõukoera ja kolme päeva pärast oli see koerte paradiisis. Üks koer on veel siin olnud, aga seegi suri kohe ära.

Kui Gili saari reklaamitakse paradiisisaartena, siis tegelikult Trawangan seda tiitlit väärt pole. Külas on iga tühi krunt nagu prügimägi ja hüttide ümbrused niisamuti. Vaatepilt on palju masendavam kui suurlinnades. Kuna käib äge ehitustöö, on kõikjal ka ehitusprahti ja väga ei ole tunda, et nad tahaks koristada.

Täiesti tavaline paradiisivaade.

* * *

Oleme täna oma 11. öö Rumah Kundunis, homme kell 7.30 saame viimast korda puuviljasalati ja ülihea pannkoogi ja tee ning asume teele Ubudi poole.

Elu oli siin meil nagu kodus.

Saime verandale võrkkiige ka, vot nii heas kirjas oleme.

Viimasel päeval oli meil elekter peaaegu ööpäevaringselt. Tiiu on läbi lugenud juba kaks 400-leheküljelist ingliskeelset raamatut. Elu esimesed.

Heas kirjas olla pole muidugi eriti raske, sest näiteks ühe öö olid meil naabriteks venelased, kes tahtsid, et Kade teeks neile süüa 5000 ruupia eest. 5000 eest saab poest pool purki kokakoolat või paki nätsu. Järgmisel hommikul kolisid nad välja, sest „Julia saab ikkagi elada vaid konditsioneeriga toas”, ja võtsid endaga kaasa kolm rätikut.

Tšehhide asemele tulid meile naabriks... pildi pealt näete ise kes:

Alguses olid uued lapsnaabrid meist huvitatud kui naisterahvastest, a kui nad said teada me vanuse, arvasid, et peame olema nende emad. Charlie vedas veel Katsiga kihla, et on ta 18. Kats ei uskunud.

Ja mis siis järgnes?

„Kas ma läpakat saan laenata, et fotokast pilte laadida? Kuule, see võtab 13 tundi. Kas see on okei, et jätan läpaka enda kätte?”

„Kas ma sääsetõrjet võin võtta?” NB! Meil sai Eestist kaasa võetud Autan otsa ning kohalikud Soffell ja OFF haisevad küll, aga sääskede vastu suurt abi pole.

„Kas teil on seda nuga veel vaja?”

„Taldrikut oleks ka vaja.”

„Kas me võime te võrkkiige võtta?”

„Ei, see on meie kiik.”

„Siis me nihverdame selle salaja, kui teid siin pole.”

Ja seda nad tegidki. Päeva oli kiik koos Tiiu padjaga naabrite juures ja öösel tuli Muhamed mäe juurde, et panevad kiige tagasi. Mida nad muidugi ei teinud.

Hommikul aitas hommikusöögipoiss ja koduabiline Iwan kiige tagasi panna. Selle üks sõlm aga vajus lahti ja juhtus me reisi võrkkiigevigastus nr 2: seekord kukkus Kats, küünarnukk ja selg katki.
Veri täitsa väljas kohe.

Ühtlasi moodustavad me kolm naabrit sõimetasemel kapelli ja laulukoori. Neil on kitarri väike sugulane, tühjad veepudelid, mida vastu tooli peksta, ja väga valjud hääled, millega kõvasti ja valesti üürata. Kes vähegi sugueluga seotud ingliskeelseid väljendeid teab, sel lüürika mõistmisega probleeme pole.

Nad kutsusid Iwani endaga malet mängima ja meie suureks heameeleks teeb Iwan neile pähe.

Trawanganist jääb meile ääretult soe tunne. Esiteks, siin ON lihtsalt väga-väga palav. Teiseks, meie perenaine Kade. Hämmastavalt tugev ja südamlik naine, kes on oma iseseisvuse ja -päisusega meile suureks eeskujuks. Kade näide annab lootust, et oma rahu ja õnne võib leida ka 30ndate teises pooles – ja seda ka paigas, kus tüdrukud abielluvad pärast menstruatsiooni algust.
Iwan ja tema tädi Kade.

VEEL PILTE:

Tiiu: „Heinla, sa said endale sõbranjed.”
Kats: „Nad ei oska ju inglise keelt.”
Lapsed: „Hello, what’s your name?”
Kats: „Siapa nama anda?!"

NaabripoisidCharlie, 18, ja Gareth, 20.

Iwan ja Tiuks. Noh, indrekhirvlaan, mis sa nüüd Tiiu jume kohta ütled? (Iwani kupeldas Kats Tiiule kaasaks. Ideaalne mees: teeb süüa ja toob kandikul kätte, koristab, likvideerib ummistusi, ei ole kole, maleäss. )

Kats ja Iwan.

Tiiu ja Gareth.

Sõimekoori poster põgeneva rootsi neiuga.

PS. Kes siin uurisid maavärina kohta – me ei tundnud midagi ega teadnud ka, et eelmisel nädalal oli kuskil Indoneesia idaosas 6,2 magnituudiline maavärin. Kõik on korras, meil siin Bali kandis ei värise.

Meie, haid ja kilpad

Elektrit meil nüüd on, aga mitte kogu aeg, vaid näpuotsaga õhtuti. Ja kui see vastu hommikut jälle kaob ja tiivik vakka jääb, järgneb mitu tundi higimagamist, mis jätkub tavapärase higipäevaga. Kui kunagi jooksis higinire vaid spinnungutrennis, siis siin on pääsu ainult meres või duši all (ja mõlemad on soolased). Kraade on veits üle 30, aga see niiskus ajab meid mullitama – see turistihoiatus on tõsi, et siin tundub ilm kuumem.

Õiglasel kombel on sadanud ainult õhtuti või öösiti, kui väljas asjatamist ei ole olnud. Aga kui müristab, siis ikka nii, et klaasid värisevad ja sajab nii nagu oa... ptüi...palmivarrest.

Väikestviisi hakkame juba kohalikuks muutuma, sest toiduportsud muutuvad üha suuremaks. Soto ayam (kanasupp) ajab juba üle kausiääre. Aga me pusime ka kõvasti indoneesia keelt purssida.

Soto Ayam.

Ja Tiiu laseb julgelt taldrikule tõsta eriti soolast rohelist plöga, mida Kats vaadatagi ei julge ja sööb karrit ja chillit. Kusjuures ühes toidukohas on tegemist vist Aasia kangeima chilliga.

Enamik poisse, kes siin töötavad, on kõrvalsaarelt Lombokist pärit ja nende maailm piirdubki Lombokiga. „Eesti.. pole kunagi kuulnud. Kas Eesti on sama suur kui Lombok?” Me mõtleme, et misasja, võrdlevad me vahvat maad ühe pisikese saarega siin.... Kuni kuuleme, et Lombokis elab 2,5 miljonit inimest; pindalalt on saar küll, jah, väiksem.

Laupäev

Päeva tegu oli ring ümber saare, mis võtab aega umbes 1,5 tundi. Meil läks koos ujumis-, uimerdamis- ja piimakokteilipeatustega umbes kolm tundi.

Kui Trawangani idaosa on tihedalt täis ehitatud, siis muud ilmakaared on veel üsna hõredad. Aga mitte kauaks. Sattusime jalutama just sel ajal, kui ehitusmehed olid end alasti koorinud ja uhasid end veega üle nagu saunas, ainult et seinu polnud ümber. Kats: suisa piinlik oli, kui Tiiu neid ilma igasuguse häbitundeta vahtis. „No ma tahan! Nad jõllitavad ju meid ka kogu aeg, ja meil on riided seljas!”
Tiiu: Kats ise käis moslemite poes õlle järel, no palju õnne.

Aga tähelepanu, eesti pensionärid ja muidu huvilised, maatükke on siin veel saada. Üldiselt on ikka kurb vaadata, kuidas nad oma maad siin maha parseldavad. Ärksamad kohalikud on ka kurvad.
Hinnainfot ei oska anda, aga Lomboki ajakirjas müüakse igasugust kinnisvara, pisikese maja ja maalapi (vastavalt 77 ja 200 ruutu) saab alates 586 000 kroonist. Ärihaidele on välja pakkuda näiteks maa ja villa umbes kolme miljoni krooni eest (ranna lähedal orus krunt 3700 ruutu, 3 magamistoa ja külaliste/teenija eluruumidega villa, bassein, kuur, viis parkimiskohta, võimalik välja ehitada veel paar väikest villat ja osta 1200 ruutu maad lisaks).

Saarering:






Pühapäev

Kui jalutad pärastlõunal sukeldumast koju, limpsid jäätist, siis mõtled küll, et mis elul on viga. Nurga pealt poest ostad umbes seitsme krooniga kaks sõbrapäeva-ananassi õhtuooteks ja elul ei ole tõesti midagi viga.

Käisime Buddha Dive’iga Shark Pointis.

Tiiu oli kaks päeva end vaimselt ette valmistanud, et tuleb astuda paadist vette... Ja siis oli muidugi vaja istudes end selg ees vette rullida, mis oli täiesti uus asi...
Ja vees ootas veel teine uus asi – hoovus ja veel tugev hoovus! Sibli palju tahad, ikka liigud tagurpidi ja teised lähevad edaspidi. Pärast polnud vaja üldse liigutada, vool lihtsalt kandis kaasa. Ko Taol hoovusi ei olnud.

Ko Taoga võrreldes on võrratult parem kalavalik ja nähtavus (20-30m). Ja muidugi kilpkonnnad! Kui ta end seal põhjas koralli vastu sügab, siis on ikka zoopargi tunne, et ta on seal kettipidi kinni. Aga et see on puhas loodus... mõistus tõrgub uskumast. Tänane saak inglise keeles: black tip shark, batfish, parrotfish, triggerfish, bumphead jne.

Õhtul sadas ja kõik külateed muutusid 20-30 sentimeetrit sügavateks mudajõgedeks.
See ei seganud meid kinoõhtule sumpamast, nii et plätud põhjas kinni. Teravalt pehme elamus. Beautiful Life’i vabaõhukino on tegelikult baar: lamad, tellid joogi ja vaatad suurelt ekraanilt filmi. Gekopoisid sibavad linal ringi.
Tiiu käemärk: mmm...õhtul näeme.. õukeeeiiiii... äää.

Kuu on selgas ja süda on peas. Sõbrapäeva special. Soeng: Bali meri

Pankur Jim ja Buddha inimesed.

Kuhu tüürid, Babuška?


Esmaspäev

Sukeldumine-kino on juba rutiin. Kats saab peaaegu oma päevase telekaannuse kätte, sellest tunneb ta kõige rohkem puudust.

Täna läksime merre Manta Dive’iga, mida Jorma soovitas. Tema semu Basile on praegu siiski puhkusel, aga mis siis.
Manta Dive.

Esmamulje Mantast oli siuh-säuh: paberid täita, varustus kokku panna, raskused kaasa ja hopsti! paati. Sealt alates hakkas tunne paranema: paat oli palju suurem ja mugavam kui Buddhal ja pardal oli ka joogivett.

Manta paat.
Meie dive master oli Herman, kohalik mees, kes on siin sukeldunud 25 aastat. Ta pudistas jube kiiresti rääkida, nii et pool juttu tuli üle küsida. Kui kurtsime, et vahel hakkab keset sukeldumist suu kuivama, ütles Herman, et tema võtab siis sõõmu vett...otse merest.

Vee all jätkas ta oma aktiivset suhtlust, nüüd aga profisilmaga püütud erinevaid kalu ja elukaid näidates. Nägime palju põnevat, sh kahte erinevat liiki haisid - white tip ja black tip (Tiiu: ma ei saa kunagi aru, et tegu on haiga; vaatan lihtsalt, et küll on kole barrakuuda), kaheksajalgu, suures koguses triggerfishe, cuddlefishe, moreeni jne (Tiiu: nii kui vähe hallimaid kalu näen, tuleb kange heeringaisu peale!). Ja jälle kilpkonna, küll ainult ühte, aga eriti suurt ja väga hästi jälgitavat. Maa peal on siin ilus, aga vee all lausa imeline.
Ja ei mingeid hoovusi! Pinnale tõustes tegi Herman demonstratsioonesinemise, st puhus ringe nagu suitsurõngaid. Olümpiaaeg ikkagi.
Hermaniga koos sukeldudes tajud, mis üüratu tasemevahe jääb tema ja nooruseuljuses või keskeakriisis dive masteriks hakanute vahele.

Meie Kagu-Aasia parim sukeldumine! Meie perenaine hoiatas juba enne, et vihm on hea enne - siis on nähtavus hea ja meri rahulik.

Ikkagi pidime kadestama Open Water kursuse omasid, kes nägid oma elu teisel sukeldumisel 8-9 devil-ray’d ja ühte mantaraid.

Varsti jälle. Me sukeldume end rahast lagedaks siin. Ja Manta Dive’iga. Kuna sukeldumise hind on fikseeritud, siis miks eelistada ebamugavusi?
Kusjuures ausus on siin normiks: meil on Mantas lahtine arve, mis siis, et mevõiks olla NBO-d (next boat out of here).

Õhtul vaatasime pooltteist filmi ja kadusime musta kilekotiga kodu poole. Kotis olid rumm ja koola, sest baarides on joogid väga kallid. Kallimad kui Eestis ja kokteilides on alkoholi rohkem nime pärast. Nii et ärge kadestage meid, me ei joo palmi all roosasid kokteile, vaid istume kottpimedas öös oma verandal. Tundide kaupa küünlaromantikat, sest meil pole jälle elektrit.

Siin on süsteem, mis päeval ja mis kellani tohib keegi muusikat mängida ja nii on pidu esmaspäeval Blue Marlin, kolmapäeval Irish Bar, reedel Rudy’s Pubis.

Täna oli Blue Marlini päev, aga inimesed olid ikkagi Rudy’s, kus polnud törtsugi muusikat. Seekord siiski sellepärast, et generaatorit ei hakanud selle peale raiskama.

Viinashot energiapulbriga: Rory ja Marcus.
* * *

Perenaine Kade kinkis meile sõbrapäeva puhul ilusad litritega kotikesed. Nagu saamatajäänud jõulukingid, nii hea meel oli!

Kade õpetab oma pojale Kundunile iga päev lugemist ja inglise keelt. Kundun on alles 4-aastane. Kade õpetab hästi rahulikult ja Kundun õpib hea meelega. Ta pole ka enam esimeses nooruses ema – 39-aastane.
Kooli läheb poiss siin samal saarel, kuigi Balil saaks palju parema hariduse. Aga siin kasvab laps pere keskel. Varem käis ta korra nädalas eelkoolis, kuid ta ei tahtnud seal olla. „Nii palju plastpudeleid,” tõi Kundun põhjenduseks.
Kade naeris, et arvatavasti on Kunduni jaoks plastmass midagi eriti ohtlikku, sest näiteks rannas käies korjavad nad alati ettejääva prügi üles. „Me armastame oma saart,” ütleb Kade.
Siis siunas ta oma naabrit, geivenelast: „Crazy! Crazy!” Me ei saanud tükk aega aru, et mis siis nii pöörast on. Aga kutt ehitas oma maha TÄPSELT naabrite maja vastu: blokeeris ära aknad ja vahele kogunev vihmavesi ei valgu ära, vaid sööb seinu. Seepärast siis ongi meil WC-aknast loetud sentimeetrite kaugusel telliskivivaade.

PS. Kadri, me vist nägime bambuseprofessor Gerti siin. Juttu ajama ei tihanud täna veel minna.

Lõpetuseks näitame, kuidas päike tõuseb

Gili Trawangan – rändlindude kodukoht*

Bali kõrval asuva Lomboki külje all on väikesed Gili saared. Gili tähendabki tõlkes väikest saart. Sini-sinise vee ja valgete liivarandadega paradiisisaared, nagu neid reklaamitakse ja see on tõsi, kui pole just mudase küla vahel. Kasside paradiis, sest koeri pole; seene ja kanepisõprade paradiis, sest politsenikke pole. Põhimeelelahutus on snorgeldamine ja sukeldumine.

Gili Air – Lombokile kõige lähem ja suurima elanikkonnaga; sobib perepuhkuseks,
Gili Meno – keskmine, kõige väiksem ja kallim; sobib rahuarmastajatele, kes tahavad mere ääres hütis elada ja inimtühjadel randadel jalutada.
Gili Trawangan – tuntuim ja rahvarohkeim; laia valiku erinevate ööbimis- ja toidukohtadega peosaar. Suuremates hotellides ja sukeldumiskeskustes saab kaardiga maksta ja ATM on olemas ja internetis saab samuti käia. Enamikes väikestes hotellides ja kodumajutustes tuleb valmis olla selleks, et kraanist tuleb soolast vett.

Pärast rollerite ülemvõimu on väga kosutav, et neil saartel on ainsateks liiklusvahenditeks jalgrattad või hobuvankrid (cidomo). Arvatavasti unistavad kõik poisid siin oma motikast...

Neljapäev

Kuna eelistame pigem ühes kohas paigal olla, kui paaniliselt paigast paika traageldada, on meil edasiliikumiseks alati vaja orgunnida võimalikult väikse raha eest võimalikult palju sõitu.
Seekord õnnestus siis enam kui 12-tunnine ots teha. Meie vabandus on see, et meil on piisavalt aega endale seda lubada.

Start Kutast Suka Beach Innist kell 6.15;
Finišis Gili Trawanganis Rumah Kunduni kodumajutuses kell 18.30
Detailid: Minibuss Padangbaisse (1h) – passimine (1h) ja praam Lomboki saarele Lembari (üle 5 h) . – minibuss Bangsali (2 h) – passimine (ligi tund) - paat Trawangani (u 45 min) - jalgsi öömaja otsimine (20 min).

150 000 ruupia oli eest küll ja veel. Eriti kui olla suhteliselt magamata, sest eelmisel õhtul nägime Laosest Vang Viengist tuttavat Hawaii Chrisi ja läksime linna peale oma jällenägemisrõõmu tähistama ja jõudsime kella 3 paiku koju asju pakkima.

Transpordiskeemist võiks eraldi välja tuua praamisõidu, mis oli arvatavasti umbes 25 km (umbes nagu Rohuküla-Heltermaa) ja võttis aega üle viie tunni.
Lebad seal võidunud istmel suitsuvinguses salongis ja üritad lugeda ja magada, taustaks kaks telekat, kus ühes on kohalik seebikas ja teisest kostab kõrvulukustavat estraadi. Eks see oli peaaegu et talumatu, aga kui kord oma reisimise lõpetame, tunneme ka sellest laevasõidust puudust. Ja merre vaadates nägid pea igas kaadris prügi: nuudlipakke, plätusid, kilekotte, penoplasti. Kõige popim šokolaad tundub olevat KitKat. Kohalikud on agarad prügitekitajad. Kärdla kino sihvkahunnikud kahvatuvad selle kõrval, mis üks neljaliikmeline pere suudab maha jätta – pähkli- ja munakoored ja konid.

Praamipildid:

Tõestus, et Tiiu loeb ingliskeelset raamatut. Lk 3.



Lomboki saarel viis tee Bangsali sadamasse läbi ahvimetsa (monkey forest) ja tõepoolest – neid hängis kümnete kaupa. Ajasid oma ahviasju: otsisid üksteiselt putukaid, jalutasid, tegid sugu ja enamasti jõllitasid niisama.

Väga Laose moodi oli see Lombok. Kitsas kurviline mägitee, orud, tee ääres puuviljaletid ja osmikud.

Bangsalis panime kotid maha, sest laeva polnud näha ja muidugi oli vaja 2 minuti pärast paadi peale minna. Läks kõige tavalisem küna, mis pole kindlasti kunagi mõelnudki, et keegi ta kohta laev ütleks.

A ja Gilile sõite me delfiine ei näinud.

Saarele jõudes hakkasime astuma, paljajalu nagu hipid, seljas kott, mida tõstes ütles kohalik poiss: „Bloody hell!”
See poiss jagas meile igasuguseid fakte Trawangani kohta, näiteks et kõrvalsaarel Gili Menol on järv ja seepärast on ka Trawanganil palju sääski. Peoõhtud on siin 3 korda nädalas ja põhikohad Rudy’s ja Irish Pub.

Rannaäärsed kahesed toad olid 200 000 ruupia ringis; me 2008. aasta Lonely Planet on praegusi hindu arvestades iganenud.

Jäime pidama teise kohta, mida vaatamas käisime – 4 toaga.
Täiesti kogemata sattus ütlemata armas koht: soe perenaine Kade, tähelepanelik teenindus (kui õues istuda, tuuakse sääsesuits; öösel ulatatakse tuppa õue unustatud kott; vajadusel pakutakse hinna sees olevat hommikusööki ka enne kella kaheksat).
Ja muidugi tuba, mis on kõige ilusam, kus me ööbinud oleme - küünlad, öölamp, hea lõhnaga rätik (st pole kopitanud), värvid ja lausa kaks kalendrit. Ja üks neist on Tiiu rõõmuks vuntsimeeste kalender, mille tulud lähevad Trawangni laste toetuseks.
Ainult kraani on keegi vannitoas ära väänanud. Öö hind on 90 000 ruupiat, mis on ehk sutsu kallim, kui me siin lootsime leida, aga see luksus on kuhjaga seda väärt. Pealegi on see odavam kui me Kuta ööbimine. Ja meil on hoolitsev pere, õue peal mängivad lapsed, pailembesed kiisud, kirevad kuked, mošeest kõlav palvus. See kõik on kirjeldamatult rahustav isegi siis, kui müristab. Rumah Kundun sai nime omanike poja järgi.

Meie kodu Rumah Kundunis.
Kodutee.

Aga... meil ei ole elektrit (ajutine generaatoriprobleem). Väga romantiline, ainult et suurt midagi ei näe.
Pimeduse saabudes on küla vaikne nagu džunglis. Õhtul läksime tšehhidest naabrite Tomi ja Martiniga nuudlisuppi sööma ja no üldse ei näe, kuhu astud – on ees kalpsav konn või prügihunnik.
Warung Indonesias (warung on kohalik söökla) olid üksikud valgusallikad, aga ikkagi salapäraselt pime... Meiega tuli juttu ajama Made, kes on raamatupidaja ja parajasti kohalikus hotellis ametiasjus.
Pikalt seletas ta oma elust. Tal on 5 venda ja 10 õde. „No television,” põhjendas ta. Ema on praegu 95 ja ja isa 97. Siis õpetas Made meile indoneesia keelt. Eestlase jaoks on keel ikka väga lihtne; on ainult olevik, hääldus suupärane. Nii on meil ajus juba sellised keeleteadmised nagu lehmasaba (buntut), head ööd (selamat bidur) ja tahan maksta (saya mau bajar). eestlase jaoks on muidugi harjumatu, et pole käändeid, pöördeid ega ajavorme (nt eesti keeli siis mahl apelsin, eile mina tulema koju).
Homme õhtul on esimene päris keeletund. Made on tegelikult ka õpetaja – annab ülikoolis finantsaineid.

Praegu pole Trawangan küll Amsterdami meenutanud. „No cars, no motorbikes - no pollution. Only pollution of weed!” teatas reisibüroo poiss. Balil õhkasid kohalikud samuti, et Gili... weed! Nad ise kartsid seal politseid ja suitsetada ei julgenud. Enne saarele sõitu käis reisibüroos käis kõva äritsemine seentega (200k pealt 30k-le). Lonely Planet hoiatas ka, et seeni pakutakse siis sulle 6000 korda. Naabrid aga rääkisid, et ise siin midagi hoole ja armastusega ei kasvatata, vaid kogu kraam tuleb Sumatralt ja mingit mõju neil pole.

Muidugi peame arvestama, et praegu ei ole turismihooaega. Meile sobib.


Reede

Tegime külas rännaku ja kõik on nagu peo peal, nii tilluke on see meie metsik peosaar.

Rannad on imeilusad ja inimtühjad, meil jäi suu lahti.

Hull möll.

T6estuseks, et Kats on ka ikka siin saare peal.

Baleriin.

Aga tsementi veavad nad saarele agaralt ja ehitustöö käib.

Valisime sukeldumiseks välja Buddha Dive’i ja nad lubasid meile kindlapeale kilpkonni ja võib-olla ja manta-raid. Sukeldumise hind on siin fikseeritud ja see on 38 dollarit.
Rootslane lubas veel, et kui ma käime täna peol ja ülehomme sukeldumas ära, siis me enam saarelt ära minna ei taha. Ta ise tuli siia dive masterit tegema ja on nüüd olnud 4,5 kuud. Nyyd lugesime Jorma kommentaari ja v6tame äkki tema soovitatu...

Siis me tahtsime end jahutada ja õnnestus sattuda vette, mis oli tu-li-ne. Wtf!

Söömas käisime jälle Warung Indonesias, et saada kokku meie sõbra Madega. Madele meeldib viski ja jalgpall ja tal on mure, et Indoneesias on küll 250 miljonit inimest, aga ikka on raske 11 venda kokku saada. Seega tunneb eestlastega hingesugulust. Tal on veel huvitavaid fakte, nagu et riisisöömine teeb lolliks ja Saksamaal on õlu odavam kui tee.

Muuhulgas surkisime teiste inimeste rahakotis. Bali Keskmine palk on 200 dollarit, millest säästa ei õnnestu midagi. Made hotelli raamatupidajana teenib 1500 dollarit. Sellest maksab ta ka laste ülikooliraha, mis on 300 dollarit semester.

Õhtusöögi kõrvale andis Made bahasa indoneesia keele tunni, mis koosnes peamiselt söögist, numbritest ja erinevatest käibeväljenditest, mida Lonely Planet ei õpeta.
Näiteks:
-sa ei meeldi mulle (saya tidak suka)
-sa haised (anda bau)
-sa oled liiga noor (anda terlalu muda)

Nüüd saame rahuliku südamega peole minna.

* * *
Rudy’s. Veider kogemus, sest magasime une täis ja siis pool 2 öösel läksime küla peale. Umbes pooled olid kohalikud, diskor oli valge ja aasia mõistes täitsa hea muusikavalikuga. Seened on siin tõesti popid ja pidavat praegusel vihmaperioodil hästi vohama. Kõik on täiesti avalik. Baaritöötajate särgil on kiri „LOOK AT ME. I AM UGLY. MUSHROOMS MAKE ME HAPPY” ja seeni pakuvad nad sama vabalt nagu õlut.

* * *

Kuna olime kuulnud, et siin on eriti aeglane internetiyhendus, jätsime enamiku pilte koju. Pärast toome juurde, sest net on tegelikult ylikiire.
Sooja hobusesita hais hakkab meile alati Trawangani meenutama.

Hobune ei taha tsementi vedada.

Kohalik kalamees, kes kala ei saanud.


Kuumaveevann.

* Enda arust nägime siin pääsukesi.