23.1.12

Today I'm wearing this...

22. jaanuarile kõige lähemal esmaspäeval tähistatakse siin meie provintsis Wellingtoni päeva. Tööle ei pea minema ja nii. Ega suurt mujale ka minna pole - pubisse ja Birdman 2013 vaatama. Kohalikud isetegevuslased astusid seal üles muusikaliste etteastete (kitarridega maoori moorid emomussi tegemas on täitsa huvitav kogemus) ja vettehüpetega.
Kel omal ratast parajasti kaasas polnud, sai selle korraldajate käest ja siis sumaki merre, mis heal juhul on 16 kraadi. Õhk 14 ja boonuseks tuul nagu alati. Huh, eile õhtul oli 10 kraadi ja ilmasaidil oli märge "feels like 7" ja tundsin end nagu konservkurk rõskes keldris.
Kõik siinsed üritused on sellised lõunased. Nii kui sisse jõuan elada, on juba läbi (v.a see piknik-vabaõhukino botaanikaaias, kus pidi pimedust ootama ja mul polnud ei süüa, juua, sõpru ega iPodi).
Aga laste trall täitsa kestis veel. Parajasti mängis trumme üks ökoputukate ansambel. Kostüümid oli sellised nagu poola reklaamides kujutakse peldikupotisitikaid.
Üllataval kombel oli see kõik väga lõbus, mu lemmik oli see parempoolne torumees. Parim kostüüm aga alles väntas kohale...
Ja kohal ta oligi:
Korraldajad ei pidanud seda siiski lastepeole sobivaks outfitiks ja noorhärra pidi otsa ümber keerama.
Järgnes raju tantsupidu.
Selle pildi peal on neli karglevat isa - päise päeva ajal kaine peaga ilma igasuguse valehäbita. Sellised vaatepildid selgitavad, miks Uus-Meremaad on nii lihtne armastada.

Kommentaare ei ole: