Küsisin siis Katsi käest, kas ma laupäeval tantsisin ka.
„Muidugi. Suu oli kogu aeg kõrvuni.“
Tundub, et üleüldine õnnetunne puuris mu mällu suure augu.
Meie Taist armsaks saanud Pablo juures toimus laupäeval järjekordne majapidu - The Grove St Session.
Polegi vist nii pärapõrgus siin käinud. Teekond rongijaamast peopaika meenutas Kärdlat püha saunapäeva õhtul. Kedagi polnud kuulda ega näha.
Kuid nagu siinkandis kombeks – kui sa peo juba välja kuulutad, siis arvesta tulla võivad kõik ja sul on hommikuks kolm korrust laga ja tühje pudeleid. Aia ääres mängiva bändi ees paistis olevat viis rida inimesi. Sest rohkem lihtsalt ei paistnud välja... Ühtekokku tundus seal olevat nii kolm-nelisada inimest. Festivali mõõtu juba.
Pärast politsei külaskäiku koliti tehnika kööginurka, samal ajal käisid tubades omad sessioonid. Mis teha, kui peoperemehed on muusikamehed.
Ilus.
VIP-ruum.
Billllyyyyyyy!!!!
Kats ja Pedro. I love u!
Ühes toas oli mõnus jazz-impro: klaver, trompet ja löökriistaesindus, nt trummipulgad + uks ja tühi pudel + välgumihkel. Trompetipoiss mängis kohati ainult Miles Davisele seina peal ja see oli nii puhas ja ilus.
Ja kindlasti oli seal majas Austraalia tugevaim flamenko-kitarristide kontsentratsioon. Ja sinna juurde veel cajón… Ja pealtnäha suvalisest lohhist tuleb selline hääl ja emotsioon… Pole ime, et ma neid hispaania inimesi nii armastan.
Politseinikud passisid ukse ees nagu turvamehed.
* * *
Paar nädalat käisime Paddingtonis ühel majapeol. Jõudsime kell 2 ja selleks ajaks on iga normaalne austraallane juba ära vajunud. Umbes kuus liiget vapramat meessugu oli aga meie saabumise üle väga rõõmus. Peiduurgastest ilmusid välja peenemad napsud. Kats lükkas oma iPodile hääled sisse ja vihtusime tantsu Hu? ja muu eesti popi saatel.
Mu silmailuks oli seal ka üks vunts. Nats veidrik dändi muidugi, a vuntside eest annan ma kõik andeks. Dan on laulja. Tegime juttu elust-olust. Et novembris on üks esinemine ja siis aastavahetusel ja et praegu elab vanemate juures uuesti, et raha säästa. Sellist madala profiili juttu võtsin ma sama neutraalselt, kui seda, et Lihatomm näitas üles äärmist vaprust ja tassis eelmisel aastal Austraalia päeval Circular Quays välja ühe vettekukkunud purjus meesterahva (tõsijutt siiski).
Dan, Alex, reha, Tiuks.
Rehata (minu king ei haise).
Ja siis oli vaja k6ikide onudega poseerida.
Kolm korda v6ib arvata, kes nendes seksikates oranžides retuusides hommikul koju tuli.
Vennad.Mõned päevad tagasi teatas Kats, et tegelt see Dani bänd on päris kuulus. Hmjaa, lool on “Parlez-Vous Francais” Youtubes ligi 800 000 klikki. Eile õhtul olid Austraalia muusikaauhinnad Aria Awards 2010 ja esimene kategooria ja nominent, mis ma nägin - Best Indipendent Release - Art vs Science ja "Magic Fountain".
Ja Alex kandideeris „Magic Fountainiga“ parima video kategoorias.
Huvitav on lollpeana välismaal elada.
* * *
Tükk aega mõtlesin, et millised kingad peaks maksutagastuse vääriliseks tähistamiseks ostma. Ja ostsin Metronomy kontserdi pileti. Ülejärgmisel teisipäeval ainult paar mintsa me majast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar