Tiks-tiks-tiks tiksub teine nädal Melbourne'is

Teisipäev: on, mida vaadata
Federation Square.
„Alice in Wonderland” Melbourne’i muuseumi Imaxis. Pärast nägime Carltonis opossumeid.

Tundub, et kultuurišokk on tegelikult vist hoopis teadmatus, kas tahame ikka paikseks jääda. Kas olla Aasias mustade küünealustega või kannatada Austraalias paberkuiva nahka? Korralik city-elu? Pigem läheks Uus-Meremaa poistega kaevandusse tööd otsima. Teine idee on osta buss ja panna nelja tuule poole ajama.

Kolmapäev: transpordikeenjused sõidavad Inki juurde moeturule

Meil olid täpsed juhised, kuidas kohale jõuda. Kell 11, kui pidime tegelikult juba kohal olema, saime saata Liisale SMS-i: „Oleme trammis!” Me jääme siin ALATI hiljaks. Peamiselt seepärast, et me ei mõtle välja, mis suunas minna ja kui kaua see aega võtab.
Pidime sõitma nr 19 trammiga peatusest nr 5 peatusesse nr 25 ja kui olime jõudnud juba peatusesse nr 3, hakkas tunduma, et sõidame vähe vales suunas.
Lõpp-peatusest jäime ootama uut trammi, aga selgus, et tagasi läks seesama tramm.
See on üks maailma sitemaid tundeid, kui ühistranspordiga läheb nii palju viltu kui minna saab. Kahju, et meil pilet oli – oleks võinud veel piletikontrollile ka vahele jääda.

Aga no tühja sellest trammijamast, parem ütleme Liisale ja Inkile suure aitähi, et meil kõigil on nüüd uusi hilpe, et sügisele ja talvele vastu minna (kusjuures ilm läks tagasi suveks).

Kitlivaimustus pole ikka veel üle läinud.

Kuna meil oli ühistransa päevakaart, üritasime maha sõita kogu selle aja, mis me kodus ei söö.

St Kilda beach. Tuleb välja, et suvi on läbi. Tulla soojast Aasiast Austraalia sügisesse ja kuulata lugusid lähenevast Eestimaa kevadest on sürr.

Jorma, siin on ka elu :)

Rebu meenutas, et ta käis oma Melbourne’i päevil vene poodides maiustamas ja läksime pelmeenijahile. Tegime viis ringi kvartalile peale ja lõpuks pidi Kats venelaste käest küsima, kas nad on venelased ja kus saab pelmentšikuid osta. Tutkit, poed juba kinni.
Vahtisime siis niisama läbi akna Borjommi ja marineertud seeni ja lugesime kuulutustetulba läbi. Интересно.



Puhkeõhtu Miša Raskiniga.

Neljapäev: päeva tegu - külaskäik Tomi ja Bethi juurde

Kuna oleme igapäevarutiinis, kus suurt midagi ei toimu, paneb see me avaliku suhte proovile.

Tiiu ei viitsi ärgata ja Kats toob talle hommikusöögilauast maasikamoosi. Aga voila! täna on jonnipäev!
„Ei, ma ei taha minna! Ei ole nõus! Miks ma pean?!”

Kaheksa tundi hiljem trammis (tasuta turistitrammis).
„Kuidas sa mind kannatad?”
„Nagu kutsikat – ei tohi tähelepanu pöörata. Viie minuti pärast on ta nõus jälle mängima. Sa oled siiski ainuke inimene, kellega ma olen nõus nii pikalt reisima.”

„Anna andeks, et ma sulle Sandra Bullock ütlesin. Ta on koledam kui sina.”
„Sa, kurat, ei saa ka öelda, et ma olen Bullockist ilusam.”
„Ei saa.”


Kadri, siin on sulle Evelin Ilves alias Saša Zaitsev Tiiu kehastuses.





Laupäev: retoorilised küsimused

Hommikusöögilauas.

"Noh, Heinla, oled närvis vä?"

"Muidugi, kui sa küsisid eile viis korda, kas raamatukogu on laupäeval lahti ja ma ütlesin viis korda, et ma ei tea. Ja esimene asi, mis ma hommikul kuulen: "Kas raamatukogu on täna lahti?""

Lähme uude kohta sööma.

Tiiu: "Kas siin on ka hea toit?"

Baari ees pingil.

Tiiu: "Ebamugav on siin passida ja oodata."

Kats: "Mul küll ei ole."

Tiiu: "Aga kuidas sa tead?"

Ja need on kolm näidet ühest päevast... Praeguseks võib selle korrutada 140 päevaga.

Boonusträkk: Melbourne’i rotispikker

Kraanivesi on joodav.
Turul on häid pakkumisi, eriti enne sulgemist (me elame Queen Victoria Marketi juures); toidupoodides on turust odavamaidki pakkumisi.
City Circle trammi ja Tourist Shuttle bussiga saab tasuta sõita.
State Library of Victoria Raamatukogus on tasuta internet (1. korrusel 15, 2. korrusel 60 minuti kaupa).
Hea näljahävitaja on sushirull (alates 1.50).
Odavalt riidesse saab kaltsukates, nt Savers.
Hostelis saad kõike laenata.

Tagasi tsivilisatsioonis

Neljapäev

Me oleme siin välismaal nüüd, kus saadakse vanemaks üheksa tundi varem kui Eestis.

Balil tuli meile külla eesti poiss Imre, kes on viimased 15 kuud elanud Austraalias ja hakkas meid austraalia eluga kurssi viima.
Kauge külaline.

„Mis on suur mustavalge-kirju õhupall kõrbes?”
Me muidugi ei tea. „Kaks päeva 45-kraadises kuumuses surnud olnud lehm.”

Üldse olid tema lood sellised, et me ei teadnud, kuhu silmi või kõrvu peita ja Tiiul tuli idee hakata folkloori koguma - eestlaste kangelastegudel pole Austraalias otsa ega äärt.

Transpordiskeem viis meid Balilt läbi Kuala Lumpuri Melbourne’i - jälle loetud tundide jooksul kolm maad ja kolm eri raha, a ise vähemalt tundsime, et väga soodsalt saime.

Kuala Lumpuri lennujaamas puuriti tükk aega, mis maa see ii-ess-tii on ja kas meil ikka viisa on. Teised reisijad olid enamasti pilukad, kes oma kohvrimägede tagant välja paistnud. Teades, et Austraalia on kallis ja peaks igast asju Aasiast kaasa tooma, olime vähendanud kotikilod 13 ja 15 peale.

A kus see hipisitt siis on, kes Austraaliasse koguneb?! Süda läks alles siis soojemaks, kui lõpuks tulid kaks backpackeri välimusega kutti, ilmatusuured padjad seljakoti küljes, ja tegid imelikke manöövreid nagu ikka kaks Reisi-Uudut, kes ei saa pihta, kus nad on ja kuhu minema peaks.

Me olime Kuala Lumpuri lennujaamas juba vanad kalad, täiendasime kosmeetikavarusid (põllule minekuks tuleb end ikka Lancomega katta) ja pidime tasuta wifi pärast lennukist maha jääma.

AirAsia on ikka aus lennufirma, äge uus lennuk oli ja meie reas oli vaba iste, mis tegi kaheksatunnise ülelennu täitsa mugavaks. Polnud aega väga muretsedagi, kas ketsi all on muda, mida Austraalia riik oma pinnal näha ei taha. Austraaliamaale lasti meid lupsti sisse, midagi ei tahetud teada.

Väikesed lapsed rääkisid vabalt inglise keelt ja puha ja kõik oli väga rahulik.

Ja siis me värisesime Melbourne’i lennujaama ees nagu haavalehed. Kartsime väga. Tagasi tsivilisatsiooni minna pärast nelja kuud Aasias on kohutav, väga kohutav tunne.

Tiiu valmistus nüüd kirjutama, et tegelikult on väga tšill... Kui praegu hakkas taevast metsiku kolinaga jääd alla sadama. Melbourne’is peaks olema sügis, nii 25 kraadi päeval. Jäätükid põrkuvad katuseääre pealt nii 3 meetrit üles ja need, mis lompi kukuvad, teevad sulpsatuse nagu kivi. Me Elizabeth Street on jõgi, mida mööda ujuvad prügikastid ja sodi. Trammiliiklus seisab. Jessas. Liisa saatis meile igaks juhuks sõnumi, et ega me ära ei uppunud. Tema sai Lõuna-Melbourne’s palju tugevama tormihoo kaela.

Toast tehtud kaadrid. Tegelikkus oli hullem.

Aga tagasi lennujaama ette. Me peaks saama otse kuhugi reisiloogikute konkursi finaali, sest tegelikult on meil esimest korda nende kuude jooksul keegi vastas, kes pealegi viib autoga kesklinna. Ja meie ikka mõtleme, et küll Bangkoki lennujaamast oli mõnus linna sõita – veits võttis aega, et buss leida; kui see edasi sõitnud, tuli järelikult mõne teise peale minna... kuni tänavad olid kuninga sünnipäeva pärast üldse suletud...

Aga Jo, kes oli EBSis kunagi vahetustudeng ning nüüd Melbourne’is tagasi ja teeb doktorikraadi ja annab ülikoolis loenguid, võttis päeva vabaks, et meid sõidutada ja sööta.

Hostelis (Melbourne International Backpackers, 450 Elizabeth Street) oli peale meie veel neli eestlast ja öö edenedes laulsid 18-20aastased euroopa suurrahvaste esindajad „Ee-ee-ee Estooooonia! Estoooonia!” ja pildusid eestikeelseid fraase, mis neile kuskilt külge olid jäänud.
Et ühes ruumis asuvad nii vastuvõtt, köök, söögituba, internet kui lauajalgpall, on sotsiaalsust ja lärmi rohkem kui rubla eest.

Reede

Magasime maha hommikusöögi, sest kell oli ikka Indoneesia ajas. Ja vetsu minnes jäime koridori peale, sest me olime maganud kaua ja kaardid, millega saab tuppa ja WC-sse, enam ei töötanud. Aasias oli lihtne: tuli minna aknast, kui uksest ei saanud. Nüüd aga oli vaja minna end receptionisse alandama, ega me ju ise elektroonika vastu saa.

Õhtul saime kokku kohalikega: külastasime Liisa, Sille ja Kristeliga city ja Fitzroy baare. Keskööl algas Katsi sünna ning Liisa ja Sille meisterdasid loetud minutitega sünnipäevaüllatuse: viled ja paugutajad, xx küünlaga kook, tuulevarjuks lamas kõrval tänavalt leitud vabatahtlik meesterahvas. Sünnipäevalaul. „Happy Birthday Katrin!” Publikuks inimesed, kes õhkasid, et oleks neil ka sõbrad, kes selliseid üllatusi teevad. Mõnel on;)
Liisa ja Tiiu.


Pühapäev

Vahepeal pole peale enese elushoidmise – st söömise ja magamise – midagi teinud. Ilm on niru olnud. Täitsa sügise moodi. Ja väga huvitav on iga päev riietuda, kui sul on ühed pikad püksid ja üks pika varrukuga asi. Ja Tiiu on nii väikseks jäänud nagu läheks 10. klassi, mis omakorda välistab pooled kaasasolevad riided (T, sa ei saa enam mu suure perse kallal õiendada!). Muidu on tervis jälle korras, isegi söömine enam-vähem.
Melbourne.

Ahjaa, hankisime endale Austraalia numbrid ehk kõnekaardid, mille registreerimiseks tuli veerand tundi automaatvastaja ja inimesega rääkida. Helistage, saatke sõnumeid ja kutsuge kohvile:
Kats: +61 42 46 39 748
Tiiu: +61 42 46 39 738

Mida aeg edasi, seda enam meenutab hostel vanadekodu – ainult et siin löövad aega surnuks noored inimesed.

Väidetavalt otsib enamus ka tööd, a nii passiivset tööotsimist pole enne nähtud. Kuni uue otsani kuuleb lugusid, et „olin kolm nädalat nelja tärni hotellis kokk - ma enne pole kokana töötanud, aga ütlesin, et kokkamine on mu hobi. Kolme nädala pärast mind vallandati. Arvatavasti olin lihtsalt puhkuseasendaja.”

Me elame kuueses toas. Peale meie on kolm nunnut korea tüdrukut ja siis üks, keda kõik siin peavad hulluks, aga see tüdruk on tõenäoliselt arengupeetusega või muu vaimse häirega, sest tal ila jookseb suust ja rääkimise asemel maigutab. Kats tegi oma missiooniks temaga suhtlemise ja see on isegi vilja kandnud. Emma on 32, austraallane ja elab siin hostelis juba kaks kuud. Tema tööotsimine käib nii, et magab päevad ja ööd ja ei suhtle kellegagi.

Üldiselt on hostelis elamine erinevate inimtüüpide tundmaõppimiseks suurepärane võimalus ja sellega hostelis elamise plussid ka piirduvad.

Tiiul vaevleb endiselt kultuurišokis ja me mõlemad tahame tagasi Aasiasse.
Ubudi ööelu.


Esmaspäev

Hostelielul on siiski veel plusse: saksa poisid (üks neist seesama nelja tärni kokk) olid süüa teinud ja pääsesime kartulipraadimisest. Mis on omamoodi paha ka, sest nii ammu pole praekartuleid saanud ja söögivarud on sellised, et meil on isegi juba jahu.

Täna on rahvusvaheline naistepäev ja ühtlasi vaba päev (labour day), tänavad rahvast täis ja vedasime end lausa muuseumi (NGV - National Gallery of Victoria) tasuta osadesse.

Australian Centre for the Moving Image (ACMI): nukufilmi „Max and Mary” näitus.
Life Goals.
God hates fat people.

Annepaluver.

Üleeilne rahe tegi ikka kõvasti kurja – mõlkis autosid, purustas klaase ja ujutas hooneid; näiteks üks muuseumi osa oli täna ka veel suletud tormikahjustuste pärast.
Meie hosteli kolmas korrus sai ka märjaks ja elanikud koliti allapoole.

Kuna Liisal on NGV liikmekaart, sai sealses küpsisetoas tasuta kohvi ja küpsist ning arutada maailmaasju: kuidas saada soojemaid riideid ja tööd ja mida eluga üldisemalt pihta hakata. Nii et ettevaatust, perekond Kallin, varsti peate siiski lugema meie 12-tunnistest tööpäevadest ja nürist proleelust. Tiiul tuleb enne siiski valetama õppida. Õudne.
Isehakanud muusikuid on siin palju. Homme võib seal asemel olla Kats vietnami parmupilliga (sest akordion ununes koju).

Järgmistel päevadel tahame Melbourne’is ringi vaadata (kui ilm nii lahke on), külastada kaltsukaid ja Jo grilliõhtut ning mõelda välja, kuidas teleporteeruda Sydneysse.

Täitmata lüngad

Siia kirjutab Kats, kuidas ta hakkas rolleriga sõitma, vaatas riisipõlde ja käis nõidarsti juures ja küsis pärast raha tagasi.

Tiiu soolo: Indoneesia med-abi

Mu immuunsussüsteem on täiesti mäda ja seepärast on mul külas vana sõber lümfisõlmepõletik, kes käitub nagu mina ise tavaliselt: tuleb ja ei saa aru, millal aeg koju minna.

Kohtumispaik on ka teada – Lomboki-Bali laev. Nüüd vurab Kats rolleriga riisipõldude vahel ja mul on voodirežiim.

Tänaseks on seljataga üks 39, kaks 38 ja üks 37,5 kraadi päev. Ei tohigi vist öelda, kui suure koguse Efferalganiga (paratsetamool) see jada tekkis... Vietnami arst lubas Efferalgani võtta, kui on üle 38,5 palavikku, Eesti perearst käskis võtta ikka nelja tunni tagant. Tegin siis Eesti moodi.

Tutde laseb mulle ikka riisiputru teha ja käsib palju juua, sest et kui kõhus pole asjad korras, tulebki peavalu ja haigus. Eks ta korra päevas mainib ka seda, et kui ma terve olen, saame ümbruskonnas ühe tripi teha, mille eest ta küsis 150 dollarit, mis on hullem kui röövimine.. Ta on igal hommikul jube pettunud, kui ma pole endiselt terve.

Aga kuna täna on pühapäev, viies hädine päev, ja juba kolmapäeval hakkame Kutast Austraalia poole lendama, tuli veits hirm, et kas must saab selleks ajaks vahva reisiselli. Pealegi on kuklas peale lümfimunade ka Eleni jutt sellest, kuidas lennujaamades on infrapunasoojusmõõtjad ja sind ei lasta palavikuga lennukile.

Niisiis tuli Ubudi doktorihärra mind vaatama. Ingliskeelne meditsiiniline sõnavara on mul peaaegu käpas. Kats pidi appi tulema alguses ja siis, kui arst rääkis millestki punasest ja millal ma märkasin. Kuna me ei ela siin just peegelpalees, ei teadnudki, et ma olen punaselaiguline. See siis ka veel iivelduse, oksendamise ja punaste silmade otsa.

Doktor pakkus, et äkki on mul kuskil mingi haav või mõni naistehäda („Oo!” tegi ta, kui kubemes mu lümfe katsus), aga mul ei ole. Samas ei pidavat mu paistes lümfid ka tulitama, mis on hea.

Sain (rohkem vist moe pärast) kaks portsu organismi tugevdavaid tablette, sest antibiootikumid teeks veel nõrgemaks. Me oma aruga oleksimegi läinud antibiotse otsima küla pealt, nii et hea, et arst käis. Arve: 500 000 visiiditasu ja 200 000 ravimite eest (kokku alla 1000 kr; ravimiteks 7 paeva jagu Danalgini (metampiron ja diazepam, mis teeb jube uniseks) ja Elanosi). No tõesti, millele keegi reisides raha kulutab.

Arst oli väga meeldiv ja asjalik, natuke rohkem arst ikka, kui küsib ainult, et kas esimest korda Balil ja kus me siin käinud oleme. Käskis postiivselt mõelda.
Mul tuli pisar silma seepeale.
Kõik toredad plaanid on ju vastu taevast lennanud: ei saanud minna massaažikursusele ja õppida bali toitu tegema. Vulkaane ega riisipõldegi ei saa vaatama minna. Ja muidugi ei sõida me Lembongani sukelduma. Tundub, et see on mu reisi kõige kurvem hetk, sest ootuste ja tegelikkuse vahel on ilmatu lõhe.

Ei teagi, mida endaga ette võtta – magan korralikult, söön puuvilju ja normaalset toitu, olen joonud piisavalt vett. Vist ongi viga mõtlemises.

Tiiu,
eilse poekoti ja salli all viinasokk kaelas

PS. Danalginiga l6petasin, sest arvatavasti on see diasepaam (paremini tuntud vaaliumina) seal sees see, mis mu öödeks ja päevadeks magama paneb. Samas on magades palju lihtsam positiivset m6tlemist harrastada.
Saime endale naabriks yhe ameerika arsti ja temagi ei osanud muga midagi peale hakata. Pakkus, et mul v6ib olla Dengue palavik (mille arst v2listas) v6i luupus ja kinkis kotikese Tylenoli. Võimalik, et jamad tulevad kaalukaotusest ja mu järgmine haigus on anoreksia. Elu on ikka päris imelik.

Vabariigi aastapäev kremeerimise ja kookosenapsuga

Kats: ”Kus su sarong on?”
Tiiu: „Kaelas.”
Lümfisõlmed on paistes.

Tänase kremeerimise tseremoonia jaoks peame viisakalt riidesse minema - sarongi ja pikad varrukad.

Sarongid ostsime Kutas saunalinadeks, kuna Suka Beach Innis polnud rätikuid.. Lähevad käiku. Pikkade varrukatega on keerulisem. Peale golfijopede, mis ilmselgelt ei sobi, on Katsil dressipluus ja Tiiul Kadri pärandatud valge pluus, millel sees uhke silt „Glamour Girl”. See pluus oli paar päeva tagasi prügikastile jälle väga lähedal, aga pääses, sest äkki peab Austraalia põllul päikese-ja kärbsekaitsena kasutama.

Tutde vennanaine annab meile paki päevalilleseemneid. Me igaks juhuks ei söö, äkki on tseremoonia jaoks.

„Jagame bensiiniraha, andke 70 000,” hakkab Tutdest välja kooruma tõsine suslik. Pungguli küla on tegelikult nii lähedal, et ta saab selle bensiiniga mitu nädalat ringi kärutada.

Kadunuke on Tutde onunaine, kes suri 75-aastasena neli päeva tagasi. Marika blogist võib pikemalt lugeda, kuidas kremeerimine on Bali inimese elus kõige olulisem sündmus ja see on kallis. Nii et enamasti maetakse surnu mõneks aastaks maha ja perekond kogub raha.

Tutde sõnul maksab tänane tseremoonia 30 miljonit ruupiat (üle 30 000 kr; mine võta sa kinni, kas see on tõsi, ses kohati käib ta numbritega päris hooletult ümber) ja on sellist keskmist mõõtu. silma järgi hinnates on kohal 300-400 inimest.

Üks turist on veel, kes uudishimu ja ebamugavustunde vahel balansseerides püüab kõike videosse võtta. Kohalikud uurivad, kas ta on meie ema. Ei olnud, pealegi on ta mees.

Tseremooniat on meil, asjatundmatutel, raske edasi anda, sest katkendlikud ingliskeelsed seletused ei tee pilti eriti selgemaks.

Lahkunu kodust liigub rongkäik lagendikule, kus kremeerimised toimuvad. Kõige tassitakse lõvi kuju, mille seljas on üks perekonnaliige. Seejärel on trobikond inimesi ja edasi tuleb surnu, siis vägev orkester. Muusika on väga hea.

Kohutavalt palav on ja hea on näha, et kohalikud higistavad samamoodi.

Kremeerimisplatsil viiakse läbi mitmeid rituaale, näiteks lastakse lendu valge tuvi.

Lõvil lõigatakse selg maha ja surnu asetatakse sinna sisse. Lõvi on korralik, suurte karvaste kottidega.
Seda asjatamist võib kirjeldada suure sahmimisena ja mehed me taga naeravad suure häälega, kui midagi viltu läheb.

Tutde ütles, et kohal on perekonnaliikmed nagu meie, aga muidugi oleme nagu kaks valget varest. Rohkem jälgitakse meid kui tseremoonia käiku ja õhutatakse, et minna vaadake ikka lähemalt. Et me oleks ikka veel rohkem tähelepanu ja päikese keskmes.
Paksemad lapsed nuiavad emadelt kokakoola raha.

Ühtäkki käib kõva mütakas. Kookospähkel kukkus puu otsast alla! Palmi all istunud inimesed ning seal samas palvetanud preester ja naised hüppavad püsti. Tõesti ime, et keegi pähkliga pihta ei saanud.

Kokku kestab tseremoonia umbes kolm tundi ja põletamise ajaks on enamik inimesi ostnud keedetud maisitõlviku ning rohelisest tarretisest, neoonroosadest ribadest ja piimast koosneva ülimagusa joogi ja koju läinud.

Kaks meest uhavad põleva lõvi alla panna bambusetoikaid, mille kanti enne lõvi ja kirstu. Gaasileek on päris vali ja palmilehed kärssavad.

Vihma hakkab sadama ja me lähme koju. Tee peal ostab Tutde kääritatud kookosejooki, mida ta hirmsasti kiidab, sest arak on tema jaoks liiga kange. Siis laseb meil Sprite’i osta, sest „Sprite’iga on ikka palju parem”.

Hiljem korjatakse tuhk kokku ja asetatakse kandikul jõkke.

FOTOREPORTAAZH:


















Bali-meie.