Vee aaa jaa?

Vahepeal oli mul välismaal olemise aastapäev ja vahepeal suutsid austraallased jälle tõestada, et nad on ühed väga imelikud maalased.
Ja pean tunnistama, et see siinne prassimiskultuur mulle täitsa meeldib. Näiteks Halloween – Kings Cross oli umbes ja kostüümidega poldud tagasi hoitud. Tihti polnudki midagi seljas.

Ja siis oli Melbourne Cup, mille kohta ma ei teadnud muud, kui et hobuste võiduajamine, mille pärast jääb kogu elu kolmeks minutiks seisma. Ja nii ongi - novembri esimesel teisipäeval kell kolm on kõigi pilgud naelutatud ekraanidele. Selleks ajaks on panused tehtud, mitu tundi söödud-joodud, emotsioonid laes. Restoranid on täis. Me kandis asub neli tükki meist tagapool – on, mida vaadata. Nagu Hollywood voolab mööda: kõik on šikid juba keskpäeval, naistel kübarad ja peaehted. Tagasiteel komberdavad ja kraaksuvad nad nagu purjakil austraalia mutid ikka.
Järgmine päev toidupoes küsis kassapidaja, kas ma võitsin.

Vahepeal sain endale ka imelikud peavalud – alati migreenihoog pärast vaba päeva. Kahtlustasin üleüldist pinget, vedelikupuudust või kofeiinisõltuvust. Aga elu on ju üsna lill, vedelikku on, kas tõesti kofeiin? Ma joon 1-2 kohvi päevas ju. Ei tea. Võtsin kaks 500 mg valuvaigistit, hõljusin ringi ja kui 200-taalane šampapudel pauguga käes lahti läks, vahtisin seda nagu nõrgamõistuslik. Jõin ühe kella-üheksa-kohvi seepeale ja tiksusin viieni hommikul nagu kellakägu.

Õnneks saadeti töölt varem koju, sest ilm pole pekkis ega perses, vaid – pardon my french – täiesti putsis. Külm, vihmane, tuuline. Keegi ei mäleta, kuidas üle-eelmisel, aga vähemalt eelmisel aastal oli novembris juba suur suvi.

Talvejope on jälle must have ja villase töövesti võtsin ka uuesti kasutusse. Mõnes mõttes on hea ka, sest kui ma mingi lühikese asjaga tööle ilmun, lähevad härrad puhta pööraseks, olgu nad nii abielus kui tahes. Kunagi ma võtan veel julguse kokku ja annan ülevaate, mis toimunud on ja kuidas ma olen töö juures „mitte midagi ei ole juhtunud“- näo tegemise maailmameister.

Ja kuidas mul on kadestamisväärne töögraafik ja ma ei saa riielda, kui ma liiga pika söömataolemise pärast jonnima hakkan (8 tundi; mul oli pärast kaks päeva kuri olla). Ja et tühja kah, et Timur ära läheb – peaasi, et mina jään.
Timur, me baarman, on küll juba truu naisemees, aga annab teadmise, et maailmas on inimesi, kelle nimel elada. Armastan! Tunnen temast väga puudust, et rääkida, kuidas kodus pole parajasti (sooja) vett ja et kas sa seda lugu tead ja nii.

Võib-olla nad aimasid mu lahkumismõtteid, ei tea. Igatahes jäin. Igapäevase hirmu asemel on nüüd naha vahel lõuna-ameerika pohhuism. Et kui on ka näiteks suurem üritus ja kõik pilla-palla, siis ellu jääb nii või teisiti ja võiks isegi öelda, et täitsa hästi läheb.

Bangladeshi köögitüübid jällegi unistavad, et saaksid kelnerina töötada, aga arvavad, et nende inglise keel ei ole kõige parem... Tegelikult on minu inka umbes samasugune. Ja mul pole südant öelda, et mul on valge nahk ja rinnahoidja kumab läbi pluusi ja teen oma kõige suuremat idika-naeratust ja olen flirtimises juba teel vähemalt Eesti koondisesse.

* * *

Paar päeva tagasi kritseldasin paberinurka järgmise aasta plaani. Selleks läks vaja väga vähe ruutsentimeetreid.
Mul vist on koduigatsus ka, kui klient, kes räägib mulle Pärdist ja Tüürist, toob peaaegu et heldimuspisara silma.
Igatahes 24. veebruaril lendan Uus-Meremaale. Piletid on olemas. Pärast seda lähen Aasiasse ja suveks tahan Eestisse.

Eks see otsus nr 1 suure minemise mõju on. Timur läheb Jaapanisse ja siis tagasi Londonisse. Naabrimehed sõidavad Eestisse. Miss Heinla liigub järgmisel pühapäeval Birma poole. Temaga liitub end infarkti äärele töötanud Kadri, meie isiklik ema-kuju ja kirjasõber-Tyra-Banks.
Püüan veel Heinlat utsitada, et ta enne siia midagi kirjutaks. Tal on foto- ja muljematerjali nagu muda.

Tervitan,
Tiuks

PILTE KA

Jalutuskäik Paddingtonis

Paddington on täis nunnukaid poekesi, kes on veel nunnukamad kingad ja kleidid.

GET OVER IT.

* * *
Oma blogi, teen, mis tahan. Nüüd ma panen siia pildid, mida keelasin kategooriliselt internetti panna, sest tegelt ma tahan ikkagi tõestada, et mulle meeldib endiselt igast asju selga, jalga ja külge panna. Ja veel suuuuuremalt:

Seeme mullas

Mulle meeldib, et mu riided ripuvad kapis puu peal, ukse vahelt tulevad kirjad ja postkaardid, pesumaja pidaja tunneb nimepidi, juuksur kutsub salongi sünnipäevale, kingsepp teeb 5 taala alet, et mine osta enda parem kohvi või midagi selle raha eest.

Kuigi elame üsna Sydney südames, on meil oma vaikne tagaaed. Heiti kitkus selle maltsast puhtaks, omanik Steve sai käsu komposti tuua ja avokaadopuud lõikuda, et rohkem valgust oleks, ning Maret ja Katrin istutasid. Nüüd on meil nunnu ürdiaed + neli petuuniat (üks suri välja).

Basiilikupostkaart avokaadopuu varjuga. Just avastasin, et keegi väike m*** käib lehti närimas, enne kui need mozzarellasalatisse jõuavad.

Oregano, peterselli, rosmariini, tilli janiiedasi kõrvale panime mulda ka armastuse seemned. Kuna oli seemnepakk oli kõikelubavalt valge, siis täpselt ei teagi, mis kujuga see armastus on või millised ta õied välja näevad.

* * *

Tööd tegin eelmisel nädalal üle 50 tunni. Ja see jooksmine võtab hämmastavalt läbi. Alguses kulus mul ju iga tööjärgne päev toibumiseks ja lamamiseks. Nüüd jaksan pärast 13-tunnist rahmeldamist isegi elu elada, mis toimub muidugi unetundide arvelt. Nii et nädala ainsaks vabaks päevaks olen nii kutu, et olen voodisse naelutatud nagu päikesepiste saanud L-täht.

Vahepealsed tööpäevad on mulle meenutanud Kalev Meediat, kus olid ka kõik asjad otsas. Selle vahega, et Kalevis ei tahtnud keegi põhimõtteliselt arveid maksta, praegu on aga lihtsalt planeerimisprobleemid, sest ühtäkki on kiire aeg käes.

Kuna ma olen hingelt ikka sitaks groupie, et siis ma pean ära ütlema, et vahepeal käisin ma Uno Loobiga saunas ja müüsin Russell Crowe’le kohvi. Meil oli suurepärane chat – „Kui palju on kaks kohvi?“ – „Üheksa dollarit“.

Ma olin seda kohtumist kõva kuus kuud oodanud, aga see läks kohe meelest ära, sest sel päeval ei saanud ma jälle saanud aru, kus ma õieti töötan ja miks; et äkki peaksin ikkagi vahetama. Alati saab kaalika kokku ajada, kui hakata elu planeerima – kas jääda Austraaliasse või kuhu edasi. Ja kuna ma olen ikkagi nii naine (haige kana), siis ootasin pikisilmi üht SMSi, mis tuli tegelt järgmisel päeval kell 12. Siis kõrvaltrestorani manager kutsus veine võtma. Neil jäi veinitestimisest u 60 pudelit järele ja ma jõudsin koju 15-ga. Normaalne päev.

Eile oli Woolloomooloos WHARF4WARD üritus – massenesenäitamine heategevuse nimel. Sony eestvedamisel kogutakse raha, et vähihaigetel noortel oleks parem elu. Ühtlasi kogutakse kasutuna seisvaid mobiiltelefone, mida Austraalias pidi olema 20 miljonit. Jne. Kui ma õigesti aru sain, siis pilet üritusele maksis 500 dollarit. Selle eest sai siis süüa ja meelelahutust ka, šampanjat ostes loteriis osaleda ja oksjonil igasugu peent elustiiliträni jahtida.

Külalised jaotusid wharfi kuue restorani peale ära. Meil oli näiteks 150 inimest, mis tähendas, et toole ja nõusid tuli küla pealt kokku ajada. Mu laudadel oli näiteks ikka veeklaasi asemel veinikas. Kogunevad.

Istuvad ja varsti kohe hakkavad nõudma igasugu asju.

Chef's Challenge. Ma küll täpselt ei saanud pihta, milles see seisnes, aga iga restorani peakokk ja mingi kuulsus pidid väga lühikese ajal jooksul midagi valmistama. Siin on me peakokk Craig ja mingi tšikk, kes rääkis "hispaania prosciuttost."

Pime ilu

Sel nädalal võtsin nõuks kõik ripakil korda ajada ja ära teha – Tax returni ärasaatmisest ja kindlustuse pikendamisest kuni kingsepa juures käimise ja fotoka hingeeluga tutvumiseni.

Fotokas jäi jah kõige viimaseks, kui ei jäänud enam muud üle, kui nentida, et nii keeruline see ikka olla ei saa, et tiiud hakkama ei saa. Siin on siis väljanäitusel uue fotokaga tehtud öine testseeria, mis on valik umbes sajast ooperimaja pildist. Sest ma ju sõitsin oma aruga Balmaini Uno Loobiga kohtuma, aga laev läks Rose Baysse... Mis asub täpselt teisel pool. Aga saigi rohkem laevasõitu, sest hämarduval Sydney Harbouril on väga, väga ilus. Nii et kui eeskujulikke turistipilte vaja, siis mingi imala kruiisi asemel on mõistlik Circular Quay’st praamiga mõni edasi-tagasi trett teha (Balmain Easti nt 10 taala).

Potike, keeda!

Tulin suure hooga kapates töölt koju, loomepuhang ajas üle ääre nagu „potike, keeda!“ ja sain aru, miks kirjanikud on joodikud. Kojumarss võttis muidugi kõik mahlad välja ja hetkel ei suuda ma üldse keskenduda ja toksin siin kahe sõrmega, sest lõppude lõpuks elan ju selleks, et blogi kirjutada.

Nädalad mööduvad endiselt päev-päeva haaval rütmiga kiire-aeglane-ülikiire, ilma et midagi suuremat korda saadaks. Endiselt ei ole känguru ega krokodilli näinud. Endiselt tahaks vahel siit jalga lasta ja vahel on tunne, et vot siin võikski ilusat elu elada.
Aga näiteks vahepeal oli Jaanuse sünna ja siis tuli Kats ja siis oli Delmaril pika lauaga juubel (ehk saan neist tippsündmustest ka pildimaterjali).

Vahepeal tuli ka kiri, et tervisekindlustus hakkab lõppema; et kas ma tahan pikendada.
Imestasin, et kuidas nad kuupäevadega niiviisi udutavad, alles ma ju tegin uue kindlustuse… Aga saabki järjekordne poolaasta täis. Seepeale haakisin kohe külge esimese austraalia viiruse, mille umbes kõik on läbi põdenud – algul kurk haige, siis kole nohu, palavikku ei tule. Lihtne, a kuuuurradi tüütu.

Panen igaks juhuks siia me restorani baarmeni ja ühtlasi mu hea sõbra Timuri tervisejoogi koostisosad: poole sidruni mahl, mesi, törts kärakat, paar tilka Angostura bitterit, kuum vesi, nelgiga pikitud sidruniviilud, tähtaniis. Selline surakas, et kohe esimese lonksuga lööb vesise silmanägemise poole selgemaks.

Ilm on parajasti 20 kraadi kandis ja kohutavalt muutlik-mossis, mis peaks tähendama, et kohe hakkab suur suvi. Müstika, kui kaua ma seda kiidetud Sydney suve ootama pean.
Praegu on täitsa tavaline, et tuleb 10 piiska vihma ja siis selline mahe tuulehoog, mis pöörab kõik lauad pahupidi (sest mõistagi olen ma kogu aeg tööl). Metsik kolin. Nagu viimnepäev oleks käes. Siis on jälle kõik rahulik, päike tuleb välja.
Üldiselt on mu ilmataju üsna sassis, sest mida arvata, kui 27 soojakraadiga mõtled mitu head minutit, kas võiks viimaks ometi panna lahtised jalanõud.

Tööl pole suuremaid vahejuhtumisi olnud, kuid see industry on juba eos selline, et üks muutuja X ajab teist taga. Köök on üks suur egokotikute bande, kellegi elus on kindlasti mingi mässiv isiklik draama ja kliente ei saa ju ammugi valida. Olgu selleks siis näiteks “tähtis toidukriitik”, kes tegelt on ülipaks söömishäirega mees, kelle kodulehekülje lahendus jääb sellesse aega, kui internet leiutati (ma tean, et nii ei ole ilus rääkida, a ma ei suutnud seda endale hoida).
Ja siis trükiti uued menüüd sel õilsal eesmärgil, et saaks hindu tõsta + paar sisulist muudatust. Paar rooga läks välja ja siis näiteks ühes magustoidus on banaani asemel maasikad ja nii. Ainult et kööki ei teavitanud sellest keegi.

Täna oli pika nädalavahetuse grande finale – vaba esmaspäev, kõik pehmes pohmeluses ehk parim võimalus kogeda kõige ulmelisemat teenindust. Kallid kolleegid meenutasid täiesti omas rütmis liikuvaid planeete, süsteemi eikuskil.

Ma ise võtsin end eile sobivate asjaolude kokkulangemisel kokku ja käisin Layo ja Bushwacka tantsuõhtul Tankis. Muss oli enamjaolt nii monotoonne küte, et kõrvad tahtsid peast ära kukkuda. Ma ei tea, kas vanadus ja jet lag on piisavad vabandused. No ja peolised olid nagu kodumaisel reivil, ainult vene lohhide asemel olid austraalia lohhid, vilistasid ja tahtsid staaridega pilti teha, vanemad ja tuunitud Volkswagen Golfid kodus ootamas.
Aga tantsupartnerid olid head ja ikka on meeldiv viibida kohas, kus pole ühtegi pintsakut. Ümberläinud kokteilide sulajääloigus ligunenud saapad kuivavad nüüd arvatavasti nädal aega.

Pühapäeval on Eesti Majas Uno Loobi kontsert, a ma olen. tööl.

Lõpetuseks panen siia ka kaks "teateid tegelikkusest" lugemissoovitust: kirjatükid
Marika ja Rozi blogidest. Tahan, et ma oleksin need ise kirjutanud. Nii palju tuttavaid tundeid, mõtteid ja kahtlusi.

Ja loodan, et Kats saab ka varsti sule jooksma ja annab teada, kuidas ta läbi Bangkoki Sydneysse jõudis ja kuidas tal siin läinud on.

Tiuks

Pildid pätsasin Rozi albumist:


Arraku soengumodell.

Nunnukad. Timur tahab järgmine aasta sõbrad Londonist kaasa võtta ja Eestis peo teha.
Eesti reivilohh.
Osa sellest tantsurühmast pidi enne magamaminekut poolteist tundi oma keha venitama, et suudaks järgmisel päeval tööl olla.

You are a breath of fresh air

Pildikesi väliseestlase elust

Täna võiks siis tordi küpsetada ja küünalt puhuda – esimene kuupikkune blogipaus (et kogu pidulikkus ära rikkuda, näitab blogger eilset kuupäeva).
Elu mõtte otsimise juures jätsin blogimise mõtte leidmise tegelikult meelega unarusse. Sest elu välismaal on ikka seiklus, ainult draamat kipub paljuvõitu olema.

Isegi nutsin ühe korra. Muidugi ei valinud ma selleks patja, vaid olin palju laiem leht – laupäeva õhtul tööl peakoka ees. Parim aja- ja kohavalik. Isegi nii naine polnud, et norimise peale pillima oleks hakanud. Lihtsalt valust. See juhtus üsna salaja, a järgmisel päeval olid kõik kursis: „Kuidas su käsi on?“ Noh, nagu uus oli jälle.
Nad on ikka mõnusad suslikud ja klatšiahvid. Ükspäev sai üks mu kallis kolleeg puhtvisuaalsel vaatlusel delikaatse info jälile ja järgmisel päeval olid ka kõige pimedamad asjaga kursis. Isegi me söökla Facebooki lehele plaaniti see info panna. See on nagu täitsa uutmoodi ähvardus.

Tahan nüüd öelda, et ma võtsin tööd nii tõsiselt (ja töö ei tähenda mul ju Facebookis kohvitamist), et minu elu ei tundunud enam minu elu. Kui on kreeka memmepojast omanik ja valdavalt keevalised ja laiskuritest hispaaniakeelsed kolleegid, on see kõik nagu mingi multikas. Ei, pigem mingi ulme-reality.

Tõenäoliselt heroiumas klient püüab tühje pudeleid varastada. Ja ta ei saa aru, et need on ilu-šampanjapudelid. On süle täis ladunud nagu puid enne ahju kütmist ja pealmised veerevad kolinal trepist alla, mis tekitab temas siirast hämmeldust. Manager ajab teda mööda õuet taga, vihma sajab.

Kuskil läheduses oli õlireostus. Need tõrjekemikaalid levitasid nii vänget haisu, et´poleerimismürk oli nagu kannikeselõhnaline parfüüm selle kõrval. Mõlemal kirjeldatud juhul pidi jälle tegelema speed-deitijatega.

Keset isadepäevamöllu oli ülemise korruse spaas mingi veejama, nii et vett sadas igast august. Me vahva omanik oli kohal ja oli sunnitud likivideerima uputuse tagajärgi. Pärast tuias ringi, tekitas segadust, kus vähegi sai, ja pomises omaette: „There’s shit everywhere.“ Eile ilmus ta turundusosakonna üritusele ja tekitas külalistes elevust sellega, et tal oli kampsunil plekk.

Prassivad kotitootjad, kes tegid reklaamidiili Kim Kardashianiga. Et nende teada on Kardashian küll jube loll, aga kõik, mida ta puudutab, hakkab raha tegema.

Ja et neid tööasju hajutada, tuleb alati tekitada eraelulisi teeklaasitorme ja pärast küsida endalt retooriliselt: „Kas see on minu elu?“

* * *
Maadlen endiselt sellega, et enamik aega ei saa ma millestki aru. Saan täitsa aru, et ma jätan napaka mulje seepärast, a mis ma teha saan. Kui ei saa, siis ei saa. Kui midagi olulist on, küll siis üle korratakse või lüüakse käega või kuidagi ikka läheb elu edasi.
Kulinaarsed komistuskivid on igapäevased. Sofrito? Chives? Whitebait? On muidugi ka kardinaalsemat lollitunnet. Näiteks pühapäeval söin juustukooki – quince cheese cake. Mälun, aga ei taba ära, mis maitse on. Kas see on okei, et ma pean guugeldama, et aru saada, et mul on suus küdoonia maitse?

Aga see ei ole veel kõik...

* Üks laupäev jõudsin tööle, hullumaja töötas juba täiskäigul. Hõigati, et kui toit on valmis, aga tellimust pole, siis see on kids table. Okei, austrid lastele?! Tegin tiiru, muidugi pole ühtegi lastelauda. Kõigil nii kiire, et pole mõtet proovidagi üle küsida siukest pisiasja. Üks kahtlane suurem seltskond oli, äkki siis nemad. Austritele vastupanu nad vähemalt ei osutanud. Umbes mitmendal toiduringil lähenesin lauale teisest küljest – ja keda ma näen – Keith, me grupi Executive Chef. Keith’s table.

* Üks õhtu ütles me manager, et Tiiu, kas sa tead, meil tuleb ühisüritus – bushwalk. Et baarman teab pikemalt rääkida. Mul oli jumala hea meel, et kuhugi võssa saab, nii tahaks linnast ära. Siis kogemata kombel küsisin väga ebamäärase täpsustava küsimuse, et mis ja kus. Selgus, et tegu on hoopis mingi peoga (ehk siis Layo & Bushwacka!).

* Täitsin veiniklaase ja üks tüdruk ütleb, et kalla kohe ääreni täis. Vaatan talle otsa, et misasja, sellist soovi pole enne kuuldud. Eks ta sai aru, et mul on totaalne lühis ja kordas: „Sul on nii ilusad kõrvarõngad.“

* * *
Mõtlesin ka välja, et ma olen väga kehv sõbramaterjal. Mitte kuidagi ei õnnestu siin uusi sõpru leida. Ikka tahetakse kas magada või niisama katsuda. Siis ma mõtlesin välja, et olen ma liiga atraktiivne või liiga igav, et sõber olla. Hm, liiga ilus arvatavasti ikka. Eriti kui preilid tilistid on must igatepidi üle käinud. Vahel ma ei tunne ise ka end peeglist ära.

Muidugi võib uba olla selles, et pintsakute kontsentratsioon on liiga suur ja mul ei ole pintsakutega peaaegu mitte midagi ühist. Muidugi suudan nad ka kõige suvalisemast urkast üles korjata. Ja muidugi suudan ka pintsakutest läbi hammustada.

Nüüd püüan strateegiat muuta ja end teisiti presenteerida. Ega ma loll ei ole. Natuke saan ju ise ka aru, et aktsiamehed ei võta mingit viis kuud Sydneys olnud ida-euroopa ettekandjat väga tõsiselt. Muide, töökaaslaste jaoks olen ma parajasti Slovakkiast, Makedoonia-periood on läbi. Töökaaslased on samad.

* * *
Sain oma päikseprillid tagasi. Paar päeva tagasi leidsin ma koka 50 dollarit ja andsin ausalt tagasi. Ja siis ma eile taipasin, et mu usk headusesse kadus vahepeal ära. Ja äkki sellepärast oligi nii imelik, st eksinud olla. Ei uskunud midagi ega oodanud ka. Praegu on teisiti.

** *
Minust/meist läks Krister Kivi ja Ken Saani Austraalia-saade (üsna lähedalt) mööda, aga loodetavasti nad ikka leidsid põnevaid persoone.

Kuritarvitan praegu sellist eravestlust:
Kuidas Aasias meeldis?
Phuket on rõve. Pidasin ühe öö vastu. Siis kimasin Ko Phangani ja esimesel õhtul jätsin pangakaardi automaati ja kuradi Commonwealthil võttis 20 päeva aega, et mu finants eesti kontole kanda ja siis olin nädala Pänkokis. Millest 3 tundi veetsin vangimajas. Ühesõnaga väga meeldis!
Kuidas see juhtus?
Hakkasin hommikul kohaliku härraga viint jooma ja kräkki suitsetama. Läksime kikpoksi võistlust kaema ja tegime paar beti. Ta kaotas mulle ja ühel hetkel ütles, et läheb pellerisse ja on kohe tagasi. Vitupea helistas mentidele ja nad leidsid natuke kanaabist mu taskust. Ma tõsiselt arvasin, et mu elu on läbi. 4x4 meetrit ja 12 härrat minule lisaks... Siis võtsid välja mu sealt ja hakkasid kohtuasju ajama. Ma küsisin, et millal siis ka kohuke olla võiks. Nad vastu, et kuskil 2 nädalat... Ma oleks minestand. Küsisin, et kuidas oleks trahviga. Rebisid paberid puruks ja nõudsid 30 000 raha (u 10 000 krooni – toim).
Tai politsei kohta anti meile õpetussõnad, et anna neile kohe kõik, mis nad küsivad, sest pärast võtavad nad nagunii ja veel rohkem.
Just. Mu kuradi fotoka varastasid ka ära, putsi raisk.

* * *
Ühtlasi kuulutan välja ideekonkursi, mida pärast Austraalia Working Holiday Makeri viisa lõppemist teha võiks. Parimatele pakkujatele saadan postkaardi ooperimaja ette fotošopitud kängurudega.

PS. Fotokas hakkas tööle, kui olin teda piisavalt peksnud. A pilte ikka kätte ei saa, sest arvuti on katki.