Tegelikult on ikka nunnu saada lugejakirju, et võtku ma end kokku ja kirjutagu.
A jama on selles, et
hospitality-idikana olen ma detsembris rakkes nagu Tallinna teedevalitsuse lumesahk (nühid ja nühid ja ikka on tunne, et midagi ei jõua).
Vahepeal olin tööl kaks nädalat jutti. Ja valemis „
Work hard, play harder“ pole keskendumisel üldse mingit kohta.
Olen siiski kogunud A4 täie märkmeid. Samas pole enam aimugi, mis nende kõikide taga on. Näiteks „Mida külvad, seda lõikad“.
Vaevalt et see meie ürdiaia kohta käib. Maitseroheline oli tükk aega päris haledas seisus. Keegi ju näris basiiliku ära, enne kui ma ise jaole jõudsin. Tilli hekseldasin niiviisi, et see hakkas eluvaimu kaotama. Praegu võib olukorda pidada rahuldavaks. Tooni annavad seejuures põlvepikkuseid kurgi- ja tomatitaimed, mis omavaoliselt täiesti suvalistes kohtades vohavad, sest keegi pole neid ju istutanud.
Aed: siin tuleb järgmisel reedel me eesti pere jõulu6htu.Muud polegi uudist, et sääre peal on suur sinikas ja et pean kogemata elama elu, mis ei ole tegelikult minu elu.
Kana koib.Haigusega kadunud kaks kilo (üks kilo ühest, teine teisest tissist) pole tagasi tulnud ja kaal langeb veelgi, sest tempo on pöörane. Olen juba kergem kui pärast Tai paastulaagrit.
Emotsioonid pendeldavad skaalal Meeleheite-Mallede miss ja pilveprintsess. Kogu aeg on mingid olukorrad, mis ajavad kaalika kokku.
"Are you a vegetarian?
"No, I’m from India."
Mõtlesin välja, et on mis on, aga kõige hullem ja kõige parem on ikka veel ees.
Mõnupaketis on hetkel number üks kolmepäevane seeria:
- kolmapäevane saunaõhtu, hüppad Harbouri ja passid seal, jalad mudas, vihm sajab pähe; taamal udune Sydney city siluett.
- neljapäevane kohvikuavamine Eesti majas ja Pablo ja co esinemine pärast seda.
- Bondi FM tehasepidu salakohas, kus oli ka Mark Seveni ülesastumine paar kuud tagasi. Nii et ostad pileti ja siis öeldakse aadress, kus reiv toimub. See tehas oli oma valgete seinte ja lühtritega viisakam kui nii mõnigi pärisklubi. Olen uhke, et suudan oma väärikas elas eelmise õhtu kurnatusega 13 tundi tööl olla ja siis poole kuueni hommikul diskol olla.
Peopilt:
Ja Eesti maja üritus pildis:
Boss peab kõnet enne poola sõjafilmi.
Publikum ülesvuntsitud saalis.
Samal ajal kohvikus...
Mulle meeldib see pilt.
Öö.
Pablo ja Los Monos (pärdikud).
Mis siis ka tööl uudist?
Permanentne hädaolukord, aga sa tead, et hakkama saab nii või teisiti ja mida vähem hoolid, seda kergem endal (selles punktis olen nõrk). Eelmisel esmaspäeval oli söökla konkreetselt ujulastunud - üleval spaas unustas keegi 6htul kraani lahti. Ja siis sa kuivatad ja tead, et kell 12 ei taba kellegi silm enam seda vee6nnetust.
Veits piinlik, aga väääga suur on see kergendustunne, kui su laud lahkub.
Väga kurb oli aga eelmisel reedel, kui Miguel teatas, et õhtul lähme kõik Tammy viimase päeva puhul sööma. Tammy oli meil manageri assistent. Ainuke nõudlik hing ja minu röömuks ka ingliskeelne selles hispaania pesas. Ja tõeliselt äge inimene. Tema teod ja ütlemised ei lähe üldse ta välimusega kokku. Pealtnäha nõtke nääps, endine modell, on ta tegelt hoopis siuke koerpoiss. Vilistab ja krooksub üle küla.
Ühel lõunal tulid meile kaks üleslöödud mutikest, 45 aastat juba sõbrannad. Oi, kus nad alles jõid. Nagu „Absolutely Fabulous“ osa 20 aastat hiljem. Tammy ütles, et kui muttidel raha otsa saab, siis ostame neile ise juua, sest tema tahab näha, kuidas see kepiga moor ära kõnnib. Täitsa oma jalal läks, muide. Ma olin ainuke, kes ei teadnud, et Tammy ära läheb, sest uudise ilmsikstuleku ajal olin ma haige ja pärast ei tulnud see enam jutuks. Töinasime mõlemad. See on täiesti uskumatu, mil määral sa siin oma töökaaslastega perekonnastud. Pärast öhtusööki (nii kell 4 öösel) läksime mina (vastupidav eestlane) ja Lucia (pidurdamatu hispaanlane) Tammy juurde, kust ma siin pool 8 ajal lahkusin. Garderoobitäienduseks
jumpsuit - kuidas see eesti keeles on? Igatahes see kombeka moodi praegune moehitt. Loobusin viisakalt ta fetišipeo kostüümist, sest vaevalt ma seda siin enam kanda jõuan. Siiski võiks ma juba näituse teha, mis asjadega ma olen koju saabunud.
Täna juhtusin Tammyt päise päeva ajal tänaval nägema. Tal läheb hästi, lõpuks ometi on ta heas ja professionaalses keskkonnas.
Restoran Pier on Sydney üks tippkohti. Ja siis tuli suurim tööalane tunnustus pärast Kalev Meedia aasta töötajaks saamist: Tammy tutvustas mind oma sõbrale kui ainsat Velero liiget, kelle ta oma paati kutsuks.
Mul on väga hea meel, et ma leidsin siin sellise sõbra nagu Tammy, sest see pagana sõprade leidmine siin nagu rist ja viletsus (afäärid ja muulased ei lähe arvesse).
Ja siis päev pärast Tammy lahkumist teatas Miguel, et õhtul tuleb üks eestlane proovipäevale. Tuligi Raul, 19-aastane, suur ja tugev nagu Kalevipoeg. Kannab viite taldrikut või ma ei teagi kui mitut. Eks Miguel lootis mulle meelehead teha, et meil on nüüd hispaania-eesti restoran. Aga mis ma oskan öelda – seda on vähe, kui kahe inimese ainus ühisosa on rahvus. Miljontriljon igatsen me endist baarmani Timurit, kes on nüüd juba Jaapanisse saadetud ja kellega ma loodetavasti kohtun juba märtsis Tais või hiljem Istanbulis või Londonis.
Tiu ja Tim.Uus baarman, itaallasest nähvits, peaks mingi medali saama, sest sellist taaskasutajat pole enne nähtud.
Mu ürituselt jäi kaks poolikut vahuveini üle.
„Oo, me saame neid kokteilideks kasutada."
„Aga need pudelid on õhtu otsa lahti olnud?!"
„Mis siis!“Täna ma nägin, kuidas laua pealt tulnud õllepudelile kork peale pandi ja pudel külmikusse uut ringi ootama läks. Varsti saavad maailmas otsa need asjad, mis mind imestama panevad.
See nädalal töötan üle 60 tunni, mässiv maraton 30-kraadises ilmas. Seejuures palju kergem kui kartsin.
Samas on me
industry’s on täitsa normaalne, et keegi lihtsalt nutab heast peast. Minu arust on lohutamatu nutt üks inimõigustest. Hannes, nii piiri peal ikkagi ei ole, et asi nugade peale läheks. Ma olengi ainult sellel Tammy lahkumise päeval nutnud, sest nii kuradi hale hakkas endast, aga üsna kaitsetu olla on kogu aeg.
Kui ma elan detsembri üle, on mul raudsed närvid. Kui ma elan samas kohas üle kaks uima(semat)kuud, st jaanuari ja veebruari, siis ma olen juba täielik raudmees.
Samal päeval, kui omakeskis arutlesin, kas mu mitte eriti seksikad töökingad peavad veel paar kuud vastu, tundsin õhtul lipendavat tunnet – tald ribadeks.
Nad teenisid mind hästi. Said isegi ühe korra välja peole.
Ühtlasi täidan ka Aire soovi, et võiksin oma kingi eksponeerida:
Iluteema jätkuks - käigu pekki need eesti lohhid, kes kuulutavad, et Austraalias ei ole ilusaid naisi. Nädalavahetus on sisuliselt
nonstop catwalk. Ilus-ilus. Peab muidugi arvestama, et ma töötan mainekas prassimispiirkonnas ja praegu on hooaeg täies hoos. Ükspäev olid meil tšikid nagu brändiaabitsad (YSL, Jimmy Choo, Missoni jne) ja kallasid pärastlõunaga kõrist alla mu nädalapalga väärtuses šampanjat.
Teine äärmus on muidugi jõulupeod. Eile oli mul 37 täiesti käsitlematut tegelast, keda mul ei õnnestunud isegi korralikult kokku lugeda, sest nad olid enamasti mööda õuet laiali või liikusid ühest lauast teise ja tegid muid tempe. Eile oli kogu aasta kõige kiirem/pingelisem päev ja olime täiesti alamehitatud, nii et ma andsin lihtsalt alla.
Muidu ma olen nii hingega võõrustaja, et iga õhtu tuleb keegi lagedale avaldusega, et tahaks muga abielluda. Nii ma seda kodakondsust tuulde lasen siin.
Ahjaa, mul on kaks uut hüüdnime - Tiiuburger ja Lady Gaga, jaburad mõlemad. Enamasti öeldakse aga Tiu niiviisi kiiresti, heledasti ja valjusti nagu mingi eksootilise linnu huile, kas või üle tänava või teisest restorani otsast. See on lahe.
Sellest ma tahan veel pikemalt kirjutada, kuidas ma Sydneyt armastama olen hakanud.
Mõnusat lumist jõuluaega ja sööge kõiki häid asju, ma söön ka.
Tiuks
Ilma põlleta ma pärast detsembrikuist hooramist põhimõtteliselt enam ei käi. Põlletasku on mu office.
Kuusk oli kass Betty kõige suurem sõber ja seal tuuseldas ta nii et oksad lendasid. Tegin umbes 250 pilti ja umbes viiele jäi ta normaalselt peale ja see on neist kõige ülbem:
Delmar komplekteerib baarinurka:
Erinevalt „Estraalia“ saatest olid kohal ka celebrity-florist Heiti Põder ja seltskonnadaam Maret Soom.
Kohe ikka väga ilus oli olla me mullahunniku otsa tõstetud kuusekese ümber, mille all olid kingitused.
Menüüs olid kalkun, verivorstid, kapsas, ahjukartulid, kõrvits, jõhvikamoos, magustoiduks õunakook. Töögraafikuid arvestades pidi toidukraami juba nädal varem valmis ostma. Nii oli külmkapp pilgeni täis, aga süüa ei tohtinud midagi. 
Jõuluajalukku lähen ma aga sellega, et kui ma hakkasin oma etteastega kinki lunastama, andis palm alla ("Ma tulen taevast ülevalt..."). Siin on näha, kuidas Monika üritab mind toestada; Maret ei tea, kuhu selle raksatuse peale silmi peita.
Haavatud olime nii mina kui puu. A tühja sest, mul on niigi umbes sada sinikat, sest tööl on iga päev lauad erinevas kohas ja ma kui harjumuse ohver tahan ikka nurki sirgeks joosta. Pealegi on ju kiire ka.
Ei ole asja, mida parandada ei saaks.
Jõuluajalukku lähen ma aga sellega, et kui ma hakkasin oma etteastega kinki lunastama, andis palm alla ("Ma tulen taevast ülevalt..."). Siin on näha, kuidas Monika üritab mind toestada; Maret ei tea, kuhu selle raksatuse peale silmi peita.
Haavatud olime nii mina kui puu. A tühja sest, mul on niigi umbes sada sinikat, sest tööl on iga päev lauad erinevas kohas ja ma kui harjumuse ohver tahan ikka nurki sirgeks joosta. Pealegi on ju kiire ka.
Ei ole asja, mida parandada ei saaks.
