Phi Phi - ämbrisaar

Millegipärast arvasin ma, et Ko Phi Phi on nagu loodusmuuseum. Ilus, puhas ja kui midagi puutud, läheb kohe katki. Puhtus oli neil meeles küll – enne kui jala maha jõudsid panna, küsiti juba saarekoristusmaksu.
Siis ma olin kuulnud, et tegu on Tai kõige kallima saarega ja öömaja peaks kindlasti ette ära buukima. Eesti mees Ivo rääkis kunagi, et Phi Phi on küll hirmus turistikas, aga Rantee beach üllatas teda niiviisi, et nad jäid sinna kolmeks päevaks snorgeldama. See asub sadamakülast 45 mintsa džunglimatka kaugusel. Paadiga saab ka.

Muide, Phi Phi on autovaba, rollerid on Phi Phil ainult politseinikel ja prügivedajatel. Seepärast on kõik hingelt ühistransporditöölised rakkes paatide peal ja sellevõrra tüütumad.
Phi Phi soundtrack võikski olla „Boooooot-boooooot, taxiboooooot!“.
Pärast pensionäride ja paarikeste Lantat ihu lausa karjus seltskonna järele, nii et jäime Ao Ton Sai'sse.

Ainult ma ei tea, kuidas mu aru seda välja ei mõelnud, et Phi Phi on hilisteismeliste (20 +/- 1 aasta) peoparadiis.
Iga pudu- ja puuviljapoodnik seadis hämardudes oma ämbrileti üles. Suuremad ühikud neist olid u põrandapesu oma möötu ja sinna valati kaks suurt pudelit Sangsomi (890 baati).
Mõtlesin noorjoodikule, kel kohustuslikuks aksessuaariks ämber, vastava termini ka – ämbrik. Päris vaimukas ju.
Rannas oli 6-7 erinevat baari, millest lõugas eriti halva kvaliteediga eriti halb muss. Igaühes oma muidugi. No tõesti, nagu vaesemehe Ko Phangan.Öö pannakse tina ja siis näeb pärastlõunane rand välja nagu koomalaagri väljasõit.

Inglise ja rootsi keele kõrval oli keel nr kolm... eesti. Paari päeva jooksul sain eesti jõmmidest päris tõsise trauma, mida leevendas lohutus, et mõtle, mis sa siis tunned, kui peaks olema britt.

Phi Phil tuli pähe kole mõte, et ehk oleks aeg jälle üheks tsunamiks (inimesed laseks enne evakueerida).
2004. aasta tsunamiks oli Phi Phi parajas ökoloogilises kriisis: tihedalt täis ehitatud, veepuudus, prügiuputus, laevaliiklus koralle katkumas... Ja siis nad said uue võimaluse kõik jälle täis ehitada.

See jutt oli nüüd Phi Phi Donist. Kõrvalsaarel Phi Phi Leh'l on kultusfilmist The Beach tuttav kultusrand Ao Maya. Filmitegijad vabandasid, et aitavad turismi arendada. Selles pole kahtlustki:
Phi Phi on sukeldumiskants ka. Sukeldumist parseldati sama agaralt kui paadisõitugi. Võib-olla on neil mingi pearahasüsteem.
Torm oli mere pahupidi pööranud. Esialgu oli nähtavus liialdamata andmetel 1 meeter, hiljem umbes 10. Snorgeldamas käies võis küll peaga vastu paati ulpida, miskit ei näinud.

Tarmo käis sukeldumas ka soomlastega, kes kiitlesid, et neil on kõik jumala viimase peal - varustus ja orgunn. Sest mõtle, kui keegi sust midagi negatiivset tripadvisorisse kirjutab... No ja kas siis jäid Tarmo lestad maha ja vees selgus, et BCD on katki. Oleks siis mingi saja sukelduja reis olnud.

Aga igas dive shopis ei ole Maci arvutit, et tripadvisoril silma peal hoida:

Pilte on mustmiljooooon...
Tarmo rõõmuks oli Phi Phi vähemalt rohkem palme ja vesi oli ka sinisem kui Lantal. Mitte et see nüüd alati välja oleks paistnud.
Domineeris universaalne lääne köök, aga leidus ka mõnusaid odavaid koduseid sööklaid.

Puhkuseinimene.
Veel värvilisi puhkuseinimesi. Ja kive ja merd ka:

Kõik pildid on Tarmo tehtud, sest ma ise üldse ei viitsi.

Välkommen till Ko Lanta!

Viis aastat vana, kuid siiski täitsa adekvaatne Lonely Planet ütleb, et Lanta regioon koosneb ühtekokku 52 saarest. Enamasti mõeldakse Ko Lanta all ikkagi suurimat saart, Ko Lanta Yai'd.

Lonely Planet on jätnud mainimata, et tegu on Rootsi asumaaga.

Tee peal kollane pidevjoon (meelevaldne järeldus) ja taksod on sini-kollased (ei saa olla juhuslik).

Rootsi hommikusöök, rootsi kohv, rootsi lihapallid. Rootslased ise imestasid, et mis kuradi rootsi massaaž; et seda pole olemaski.... Aga ma nüüd googeldasin ja selline massaažiliik on siiski täiesti olemas.

Selle kohta mul infot pole, kas Ikea jõuab enne Ko Lantale või Eestisse.

Ko Lantale saab näiteks Krabist paadiga. Esimene peatus - Ko Jam:

Aasta solvuja, majutuse pähemäärimise spetsialist tööhoos:
Sadamas - Ban Sala Dan:
Et "TAXI! TAXI! WHERE YOU GO"-meeste käest võimalikult kiiresti pääseda, tasub laeva peal siht välja mõelda, sest ega ole ju öömaja kinni pandud. Okei, Khlong Nin beach ja Sunset Bungalows. Jäimegi sinna, sest omanik oli nõus andma 700-baadise bangalo 400 eest. Külm vesi küll. Siis veel ei teadnud, et ees ootab soki- ja jopepuhkus, ja külma duši alla vead end alles äärmises mustuses. Ei teadnud veel seda ka, et kui pole tegemist romantilise perereisiga, oleks lõbusam elada hoopis näiteks Long Beachil.

Kotid toas, läksime ümbruskonnaga tutvuma. Edasist teavad vast kõik minu ja Kiku (klientidest) sõbrad.

Keegi hüüdis: "Tsau!"

Ansu! Kes on ju ühtlasi ka Tarmo kolleeg.

"Palju te öömaja eest maksate?"

"Kolmekaga saime."

"Eee... Meil nii hästi ei läinud. Neli."

Ehk siis ühed mõtlevad tuhandetes, teised sadades.

* * *
Lonely Planet kiidab, et Lantal on palju teha - kokakursustest elevantide piinamiseni (elephant ride). A kui ilm on sitt mis sitt, siis kaua sa ikka keedad ja nende vaeste elevantide selga mu südametunnistus küll ronida ei lase. Siin on pildid Lanta Thai Cookery Schoolist, mis asub Klong Khong beachil.
Tai köök on imekiire, kaks mintsa ja valmis. Mis siin ikka kuus tundi hautada. Sellise porgandi Phad Thai käkerdasin kokku:
Mu söömisharjumuste ajaloo huvides olgu märgitud, et sel päeval sai alguse mu SUUR ARMASTUS Tom Yam supi vastu.

Siin on veel mõned helgemad klõpsud, mis pilvede ja vihma vahelt teha õnnestus:

Aga keda me petame, reaalsus oli selline:

Pildistas Tarmo.

***

Nojah. Sadama hakkas tegelikult juba Bangkokis. Sõitsime Krabisse. Sadas. Siis sõitsime Lantale. Ikka sadas.
„Ehk homme on päike“ asendus ohkega: „Vast kahe nädala pärast on parem ilm.“
Igaks juhuks - kindlasti mitte eneserahustamiseks - olin ilmasaitide kuldklient. Prognoosid muutusid kogu aeg. Õnneks leidsin ma ühe lehekülje, mis näitas alati ilusat homset.

Pidev telefoniühendus Liverpool Streedi esindusega Ko Changil aitas otsustada, et muud pole teha kui panna kokku võimas transpordiskeem päikese poole.
Lanta on hästi Taimaa küljes ja väiksed autopraamid pendeldavad kogu aeg. Nii et hommikul esimese minibussiga Krabisse, sealt bussiga edasi Phuketisse Bangkoki lennuki peale ja Bangkoki lennujaamast ööbussiga kohe Ko Changi poole ja järgmisel hommikul kohal. Voila!
Kahjuks ei jõudnud selle skeemiga isegi mitte uksest välja – teed olevat katki ja bussid ei sõitnud.

Kuna Ko Lantal passimisest oli ikka hellalt kopp ees, otsustasime Phi Phile minna.

„What time is the next ferry to Phi Phi?“
„With milk?“

Ei saanud ka piimaga. Laevaühendust polnud endiselt. Ega's midagi.
Vihma sadas enamvähem kogu aeg, tuul puhus ja laine loksus.

Kohalikud viskasid uskumatult iroonilist nalja, et see aasta ei peagi Songkrani ajal palvetama. Songkran on tai uue aasta veepidustus, mille üks osa on ka Buddha kujude pesemine, et ikka õnn majas oleks.

Pehmelt öeldes oli olukord äärmiselt tüütu ja võimatu oli selle ebamäärase info põhjal mingeid plaane teha. Kui mu reisi võib juba aastates arvestada, siis Tarmo oli siiski ju kolmenädalasel puhkusel.
Lõpuks saime Phi Phile. Paari päeva pärast oli ka Phuketi-Krabi ja Krabi-Surat Thani tee läbitav ning Ko Tao laevad sõitsid ka. Mälupilt katuseääreni vee all küladest niipea ei kustu.

Ühtekokku kannatas märtsi lõpu tormi pärast umbes miljon inimest, otsa leidis vist kuskil 50.
Minu üleelamised on lihtsalt ving ja hala, aga Ko Tao teed, palmid ja ärid said ikka tõsise litaka.

Tormipildid on Anny omad.

Bängkok

Ükspäev vaatasin Bangkoki pilte ja meenus ühe Taani kodaniku kunagine kokkuvõte Tallinnast: "Hall linn, kus sõidavad trollibussid".

Bangkok on teistsugune.

Ja lemmiksõiduvahend - solgikanali paat, söna otseses möttes hop-on hop-off transport:
Sellega sai 11 baadi eest Makkasanist ilusti Siam Square'i kaubakeskustesse. Ja kui järgmisse paati hüpata ja kuskil maha minna, jõuab sellisele turule:
Välismaa turud mulle väga meeldivad. Kogemata (ehk siis sellepärast, et Bangkokis ei ole palju sobivat hilisõhtust meelelahutust) sattusime ka Patpongi ööturule, kus hommikuse lennu paanikas vene ja muud baabad võltskäekotte ja muud nodi ostsid. Seal ei saanud aga, pea laiali, ringi hõljuda, sest siis hakkas keegi sind mõnda Super Pussy klubisse vedama nagu oleks ping pong show see viimane tilk, mis mul täiuslikust õnnest puudu on. Kuna ma olin just Stephen Leatheri "Private Danceriga" ühele poole saanud, tundusid pahupidi tai hoorad tõesti põnevamad, a see selleks.

Toidu juurde tagasi: värske ja värviline.


Kuna jalutasin koos köikide maailma Chinatownide fänniga, oli kohustuslik käik ka Bangkoki hiinalinna:

Kui kõrvaltänavasse keerata, ei säranud enam midagi peale rotisilmade.

Ühes sedasorti tänavas astusime sisse massaažisalongi, mis oli minu jaoks valus (ja) pedofiiliahõnguline kogemus - üks poiss lihtsalt tallus mu otsas. Omad plussid ka - lapstööjõud on vähemalt odav (hakkasin nüüd mõtlema, et kas tuleb hetk, kus ma pean sedasorti lausete pärast aru andma, et see oli iroonia...?).
Järgmine pilt on tänavatoiduparadiisist, mis asub Sukhumvit Soi 38. Muide, see eelmise postituse rahakoer passis just seal.
Seal oli teisigi nelja ja enama jalaga tegelasi.

Aga see siin on ikkagi glamuuriblogi, nii et vaadake vaadet Vertigo & Moon Barist - Banyan Tree Hotel, 61 korrus. Ühe kokteili ikka jaksab selle vaate nimel ära juua (u 400 baati, sest menüühinnale lisavad ärigeeniused osavasti 7%-lise VAT ja 10 % teenindustasu). Ilus ja mõnus on istuda seal. Peaaegu hakkab isegi tunne, et kuulud sinna.

Alumisel pildil olev Lebua (reklaamib end kui Bangkoki parimat lukshotelli) Skybar asub küll veelgi kõrgemal, a see on püstijalabaar.

Samas oli nende taevarestoran (Sirocco) isuäratavam kui Banyani oma. Sume öö ja neegrimutt õõtsub jazzbändi saatel laulda. Peen koht, turvameetmed ei lubanud näiteks trepi peal pildistada.

Ööinimesed, arvestage, et mõlemas kohas pannakse kell üks kraanid kinni.

Pildistas (v.a Lebua katusel) mu sõber T.

PS. AMETLIK TEADAANNE: jõuame Eestisse 2. juunil käesoleval aastal, päriselt ka.

Tai koera elu

Tai koer peaks olema täiesti omaette koeraliik - isepäisem ja ootamatum kui enamik metsaelukaid kokku. Elab seal kus heaks arvab ja teeb pahandust, aga loll ei ole.

Hästi ehk ei ole näha, aga hambus on 20-baadine rahatäht.

Siin meenutus varasemast.

Ma ei ole turist, ma elan siin

Vahepeal tuli pikem paus, aga ega ma ajaleht ole, et iga päev ilmun (tint oli ka otsas ).

Viimased viis või juba kuus nädalat olen olnud puhkuseinimene ja tiksunud mööda Taimaad kolme ekselukaaslasega.
Kaks raksu Bangkokis ja saareekspeditsioonid: Ko Chang, Ko Lanta, Ko Phi Phi, Phuket ja Ko Tao.
Tahaks loota, et kirjutan igaühest neist kaks lauset ja lisan kümme pilti.

Ehk siis nüüd olen ma otsapidi jälle Ko Taol. Kats on siin olnud juba kolm kuud ja sillutanud visalt teed siinsete kohalike kogukonda.
Kui Austraalias oli põhiline paikapanekuküsimus „Mis viisa sul on?“, siis siin on esimene asi: „Kaua sa Ko Taol oled?“
Aus vastus: ma ei tea. Ühtegi üheotsapiletit ju pole. Ja siis saab kolme-päeva-turisti maine peletamiseks hooletult mainida, et eelmisel aastal olime siin kaks kuud („Ko Tao on nagu herpes - tuleb ikka ja jälle tagasi“) ja öelda, et ma olen Katsi parim sõber. Siis inimesed kujutavad ette, et küllap ma olen ka normaalne inimene, kellele võib tere öelda küll.

Jah, sa pead tundma õigeid inimesi, et sind usaldataks ja omaks võetaks ja ikkagi võtab see pagana kaua aega.
Ei ole vist vaja meenutada, et Ko Tao nagu Hiiumaa – lähed Rannapaargusse hommikust sööma ja kõik juba teavad, kus sa hommikul ärkasid. Ainuke, kellele see üllatusena tuleb, oled sa ise.

Teine igapäevane jututeema on endiselt motikaõnnetused, neid ikka jätkub. Teed on tänase seisuga natuke paremas seisus.... Ehk mitte pooleks nagu paar nädalat tagasi pärast tormi. Liivane ja vesine ja auklik on endiselt, kuigi sadanud pole enam mitu nädalat. Tormijärgne ülesehitustöö siiski veel käib.

Merevesi on ka palju selgem. Enne oli külajutt, et kui sukeldumisinstruktor veest välja tuleb, on pooled õpilased vahepeal ära kadunud.
Turiste on kasinalt. Hinnad ka suht all. PADI Open Water Diveri saab teha näiteks 7500 baadi eest või koos Advanced'iga 16500 ja vastavalt 4 ja 6 ööbimist on hinna sees. Phi Phil ja eriti Ko Lantal oli palju kallim (OWD eest ise kuni 14 900, arvatavasti viiakse sukelduma siis kuldpaadis ja pärast saad klaasi šampanjat ja lusikaga kalamarja sakummiks).

Ei tea, kas ma eelmisel aastal olin pime, a hosteleid tundub rohkem olevat. Eelmise aasta kutsikad on juba tiined ja mõned uued inimlapsed sündimas. A ja mu siinne põhivaenlane, endine Lotus Bari tulešõu direktor, on Rootsis naisepeksmise pärast neljaks aastaks kinnimajas.

Ma ise üürime Jitsinis bangalot 10 000 baati kuus + elekter, mis oli eelmisel kuul 119 baati. Kodu on uus ja ilus: konditsioneeri, teleri, suure külmiku, kuuma veega vannitoa ja kööginurgaga, mille varustus laseb siiski vaid kohvivett keeta.
No umbes nagu suvilas on. Elektri ja telefonileviga on nagu on, aga – panen nüüd silmad kinni ja tunnistan üles: metsikult parem kui Eestis või Austraalias olla.

Olen täitsa hästi kohalikku ellu sobitunud. Isegi siinse ainukese ööklubi VIP-kaart on juba, sest ma olen omaniku armukese tuttav. (Parandus: kaks päeva hiljem olen ametlikult fiktiivne armuke. Salasuhte-Asmo kahvatub kõrval, ausalt ka)
Sydney garderoobi ja punase huulepulgaga Changi-maika-saarele maanduda on muidugi natuke ebavõrdne, aga mis teha, me köik peame ju kuskilt tulema ja kuhugi minema. Ja pole eriti mõtet targutada Liibanoni läinud eesti ratturite kallal, kui ma olen läbi käinud ujutusejärgse Brisbane'i, maavärinajärgse Uus-Meremaa ja tormise Tai.

Üldiselt olen viimaste nädalate jooksul:
1) püüdnud oma sassis peas selgust luua;
2) väljaspool mõistust pöörastanud üsna oma võimete piiril.

Tööl me käi praegu. Kui ma kunagi jälle kirjutada suudan, kirjutan mingi raamatu. Veel ühe Eat.Pray.Love'i, aga ainult Love-osa ja Heinla müüb selle Hollywoodi maha. Kui ma elus muud nišši ei leia, hakkan vabakutseliseks suhteanalüüsijaks.
Viimase aja põhitõdemused (=küsimused):
1) meeldin naistele, kelle meestele ma olen meeldinud, ja mul on seepärast natuke piinlik;
2) iga inimene toob mus välja teatud jooned ja see ei muutu ajas. Nii olen ma mõne jaoks igikestvalt sitapea kahe paanikahoo vahel ja teistele elu alustala.

PS. Kats ütleb ka tere. Võib-olla ütleb varsti midagi rohkemat ka. Vähemalt need pildid siin on tema panus.

7.00. Kohal. Paremal KÕIGE ihnsam taksomees, kes küsis 50 bahti ümber nurga sõitmise eest. Samas selgus, et ratastega kohver vurab hästi ka Katsi motika järel.

"Kas te olete õed?"
"Tasuta võtan riided ära ja tasuta saan uued selga ka."
Ilus poos, Darren.
Songkran ehk uueaasta vees6da DJL-s.
Ise olime laisad, aga nutikad: selle asemel, et 600-bahtine veepyss osta, saab ise ju veepudeli korgile augu sisse nysida ja pritsipudel olemas.


Aftekas Mayas.
Ei ole väga kole saar.
Beach Babe 2011.
Paadireis.

Hüppasin kivi otsast alla. Enne snorgeldasime haidega. Järgmiseks muay thai trenn?