Jūrmala

EELLUGU. Kuigi lõin ligi kolm aastat võõrastes maades aega surnuks, ilmus mu esimene reisilugu nüüd juulikuu Annes & Stiilis. Ja kuigi ma olen kaks korda teise maailma otsa ja tagasi jõlkunud, on see lugu muidugi hoopis Lätist. Käisin esimest korda elus pressireisil (ehk siis Jūrmala linnavalitsuse kulul). Niipea kui kohale jõudsin, sain aru, et olen plindris. Miks ei saadetud sinna kedagi leebemat?! Ühesõnaga, peaksin tegelikult kirjutama veel teisegi loo pressireisi võludest ja valudest.
Kirjutamisel oli mul kuklas vana hea „Kes maksab, tellib muusika“. Pika sisemise praadimise järel sündis siiski lugu, millele võin julgelt oma nime alla kirjutada.

* * *
SOVIET CHIC JŪRMALA

Oleks see Jūrmala kapitalistide teha, koosnekski aastaring 12 juulikuust. Ehkki suvehooaeg avati seal juba mai keskel, hingavad selle Läti kuurordi sadakond spaad-majutusasutust just selle unenäolise juuli ootuses, mil jõukad vene puhkajad tulevad luhvtitama nii ennast kui oma rahakotte.

Kuigi 15-20minutilise autosõidu kaugusel pealinnast Riiast asuv Jūrmala on ennekõike tuntud Līvu (Liivi) veepargi poolest, on lätlased raha teenima pannud ka liivaranna, männimetsa, mineraalvee ja ravimuda ning lisanud sellele heldelt kitši ja estraadi.

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algusel õitsele puhkenud kuurordil on selja taga kuulsusrikas ajalugu. 1980ndatel oli Jūrmala puhkajate hulga poolest Sotši ja Jalta järel Nõukogude Liidu kolmas kuurort. Läti taasiseseisvumine ja Vene kodanikele kehtima hakanud viisanõuded mõjusid turismimajandusele kui insult, pärast mida üritatakse nüüd taas jalule tõusta. Hooajaväliselt paistab linnake olevat siiski Läti koorekihi magala, mis suvekuudeks elustub. Kui satute ringi liikuma kohaliku giidiga, siis paluge näidata Laima Vaikule kodu või presidendi residentsi. Riia- ja rannaläheduse tõttu on kinnisvara siin hinnas.

Olgugi, et spaasid on jõudumööda üles vuntsitud, nõukaaja hõngu Jūrmalas jätkub. See võiks olla eksootilinegi, aga meil on ju see kõik veel nii värskelt meeles, et pole jõudnud taga igatsema hakata. Nii võib tekkida õigustatud küsimus, et miks peaks Jurmalasse sõitma; kas meil omal liivarandu ja männimetsi siis vähe. Pealegi on Pärnu ja Haapsalu, Narva-Jõesuu ja teised spaapaigad eestlased ära hellitatud ja teeninduskvaliteedi suhtes ootused kõrgele nihutanud (kusjuures Pärnu ja Jūrmala on sõpruslinnad, elanikearvgi samas suurusjärgus).
Pikkus loeb – nii pikka liivaranda teil pole, ütlevad lätlased. Tõesti, 33kilomeetrisele liivaribale mahuvad kõik oma linakese maha panema. Rahaühik teine, keel ja keskkond võõras – kõik see aitab oma tavapärasest argirutiinist paremini välja saada.

Jūrmalas käinud teavad, et üks kontrastsus on üks peamisi selle paiga iseloomustajaid. Imeilusate puitvillade rivi on kui majade iludusvõistluse trikoovoor, kuni saabub hooletusse jäetud majavare kui koletu hambaauk. Rannas märkad kümnel ruutmeetril nii pokaalidest vahuveini libistavaid laia joonega uusrikkaid kui aluspükstes vanamehenässakaid. Su hotellil võib küll viis tärni olla, kuid ujulas saad ikkagi koristajamutilt peaaegu et üle küüru, et mis sul, karvasel, arus on – tikud basseini ujumismütsita. Õhtul on ühes mereäärses lokaalis peentes tualettides uhked härrad ja prouad naelutatud tundideks laua ja tooli vahele, samal ajal kui kõrval olevas šašlõkitelgis käib armumänguline ja hoogne keskealiste tantsulka. Sööd magustoitu viisakas restoranis, kuid millegipärast on kogu laudkond seks puhuks varustatud praenoa ja -kahvliga.
Kindel on see, et riietusega ei pane kunagi mööda: ükski kleit ei ole liiga lühike ega läbipaistev. Ja ka kõige kehvema vene keele oskusega pead kõik tuttavad sõnad ritta laduma, et end vähegi arusaadavaks teha. Ja nii edasi. Esimese hooga viib see meie skandinaaviastunud mõttemaailma rivist välja, aga siis harjub ja hakkab meeldimagi.

Jūrmala sobib lastega peredele, paadunud romantikutele ja teistele rahulikuma puhkuse austajatele. Kes soovib hoogsamat ööelu, peab suuna Riia poole seadma. Puhkust planeerides võiks ka mõelda sellele, et võib-olla ööbidagi Riias või oodata madalhooaja sooduspakkumisi. Kuuldused Lamboghinidest ja miljonäridest on küll liialdatud, aga himu Ida poolt tulevate rahapakkide järele ajab näiteks majutusehinnad kohati ulmeliselt kõrgeks.

MIDA JŪRMALAS TEHA?

Peesita rannas
... ja ära tee midagi. Sul on puhkus!

Põika spaasse
Kui keha ja hing ihaldavad tsiviliseeritumat hoolitust kui liivamassaaž ja õhuvann, astu sisse mõnda arvukatest spaadest.

Mine parki ja roni torni
Merest, liivast ja päikesepaistest pakub vaheldust varjuline Dzintari metsapark 33,5m kõrguse vaatetorni, mänguväljakute, rulluisuradade, rulapargi ja muude lõõgastumisvõimalusega.

Paita kilpkonna
Kilpkonna kinkis linnale 1995. aastal skulptor Bārda ja mis sa sellega ikka muud teed, kui paned ilmarahvale vaatamiseks ja mõtled välja legendi, et pronkslooma paitamine garanteerib sulle pika ea. Kilpkonn pesitseb rannas Baltic Beach Hoteli juures.

Uudista maju ja bikiine
Ragakāpa looduspargis asuvas vabaõhumuuseumis saab näha, kuidas elasid Jūrmala kalurid, enne kui nad närisid läbi, et puhkajate ümmardamisega saab palju lihtsamini leiva lauale kui kalastamisega.
19. sajandil hoo sisse saanud puhkusepaiga ajaloolise käekäiguga saab tutvuda Jurmala linnamuuseumis, kus on avatud ka näitus kuurordi moest ja Läti suurimast suplusrõivaste kogust. Muide, muuseumid on piletiraha ei küsi.

Omaette vaatamisväärsus on Jurmala puitarhitektuur: kokku üle 400 pärli, millest üks tähelepanuväärsemaid on otse rannas asuv endine suplusmaja /esimene kuurorthotell Marienbad.

Õpi läti keelt
Jäta meelde, et „prieka!“ on läti keeles „terviseks“, sea sammud eestlaste omanduses olevasse Hotel Jurmala SPAsse ning telli Jūrmalniece ehk Jūrmala neitsi kokteil, mis koosneb viinast apelsiniliköörist, laimimahlast ja granadillisiirupist.

Patseeri Jomase tänaval
Patseerimine on Jūrmala üks olulisemaid ajaveetmisviise. Linnakese keskset jalakäijate tänavat ääristavad hilbu- ja suveniiripoekesed, aga ka söögi- ja joogikohad, nii et õige melu saabub tänavale ja terrassidele õhtuhämaruses.

Jaluta natuke veel
Paarikeste ja suuremate grupeeringute tasuta romantikapakett sisaldab loojangueelset jalutuskäiku piki mereranda. Sääsed on hinna sees.

Saa osa estraadiprograamist
Uuri Dzintari kontserdimaja koduleheküljelt (www.dzk.lv), kas parajasti on kavas huumori- või šansooniõhtu või on laval hoopiski legendaarne Raimonds Pauls.

Saada postkaart
Rõõmusta koduseid ja saada neile kuurortlinna vaatega postkaart.

Jūrmala kohta leiad infot siit.

PS. Jūrmalas oli ka kaks kokkupuudet Eestiga. Hommikusöögilauas kohtasin Pädaste kelnerit Jannot ja nägin ka Eesti numbrimärgiga Aston Martinit, mis hotelli treppi aeti, sest vihma ju sadas:

* * * 

Lugu ilmus 2013. aasta juulikuu Annes & Stiilis. Kujundatud versiooni näed SIIT.

Berliin

Ajastasin end 10.-15. oktoobrini Berliini. Nagu hiljem riburadapidi selgus, langesid sellesse aega nii Hullud Päevad, Osturalli kui sõber Kallini sünna. Näed sa siis.
Kuupäevavalikut ajendas tegelikult võimalus trehvata mu ekskolleeg Jordanit, kes on parajasti teel Uus-Meremaalt Kanadasse. Berliin tundus olevat kõige mõistlikum puutepunkt. Lõpuks ometi Marisele külla.

Võin liikuda maailma otsa ja tagasi, aga Euroopat kardan nagu tuld ja tuld kardan ma väga. Müsteerium nr 1 on see, kuidas lennujaamast linna saada. Eeh, ei ole seal muud kunsti, kui minna internetti ja toksida sinna bvg.de ja Berliini ühistransport kannab sind peaagu nagu kätel.
Olin põnevil ka, et mis tunne on uuesti välismaal olla. Et elan praegu mingeid imelikke aegu ja mõtteid läbi, ei osanud arvata, kas ma olen eufooriline või saan lambist paanikahoo. Pole eriline üllatus, et ei juhtunud kumbagi.
Berliin on väga kodune linn ja ma olen ju tegelt „sakslane“, keskkoolis kuus aastat saksa keelt õppinud ja ... khm... 15 aastat tagasi ka nats Saksamaal elanud.
Arusaamine on säilinud, aga rääkimisoskusest on liialdamata alles ainult riismed. Juba lennukis koostasin mängleva kergusega inglise-saksa ristandlauseid. Ja siis ühele üliprofessionaalsele stjuuardile pudistasin ootamatult ka mingit uut, vokaaliderohket fantaasiakeelt.
Kuna Berliini sõit võib olla kepp ja käpikud kuubis, läksin Lufthansaga läbi Frankfurdi. Otselennu puudumisel oli see variant supersujuv ja tsiviliseeritud, isegi kui ühel otsal tugeva turbulentsi tõttu pardateenindus lõpetati.

Maris elab Kreuzbergis. Lähemaks ja kaugemaks ringiuitamiseks rentisime ka mulle ratta (reedest esmaspäevani 20 eur, pandiks dokument). Mu arg veri polnud sellest sugugi vaimustunud. Aga kummid täis ja minek.

Tegelikult harjub rattasõiduga ruttu (kui ainult teaks, kuhu suunas ajama panna). Eriti veel, kui on olemas rattateed ja -sõidukultuur. Selles tuules käisin nüüd üks päev rattaga Krahlis ka, no kui mõnus.

Et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, olen laisa puhkusepildistajana natuke hädas nüüd ja sõnad on hetkel ka nagu defka värk. Fotosaak ei reeda, et veetsin aega hipsterite paradiisis ja üheks peamiseks jututeemaks oli see, mis kell Berghaini pittu minna.

Need olid kohvikukass ja Görlitzeri pargi nn taluloomaaia asukad. Natuke urbanistlikumaid loomi ka:

Kanaliäärne jalutuskäik:

Spree jõgi:

Siis näitas Maris mulle mahajäetud lõbustusparki:

Vaateratas käis aeglaselt ringi, ühtegi inimest peal ei olnud. Suhteliselt kõhedusttekitav vaatepilt. Lõbustuspargi enda käsi on käinud palju äkilisemalt kui see ratas. Praeguse omaniku Norbert Witte elu on olnud pöörasem kui mis tahes Ameerika mägi.
1969. aastal avatud Spreepark oli Saksa Demokraatliku vabariigi päevil popp koht, kus käis 1,5 miljonit inimest aastas. Pärast Berliini müüri langemist läks park Norberti ja ta naise Pia kätte, sest võimud ei teadnud teadnud 1980ndate alguses Hamburgis toimunud õnnetusest, kui karusselli parandanud kraana põrkas kokku teise atraktsiooniga. Seitse inimest sai surma, 15 vigastada. Witte jäi süüdi ja tal keelati Saksamaal lõbustusparke opereerida.
Nüüd aga asjatas Norbert Witte Spreeparkis, tal olid suured unistused. Külastajanumbrid olid head. Ent sellest algas ka allakäik, sest Spreepark sai kunagi rajatud ajal, mil inimestel polnud autosid ja seepärast polnud lõbustuspargil parklat.
Hakkaja lõbuspargiärikas Witte ei lasknud käsi rüppe ja proovis õnne hoopis Peruus. Ei olnud seal seda ja võlad aina kasvasid. Kuid kas on lihtsamat lahendust kui narkovedu: Saksamaale saadetava lendava vaiba konstruktsiooni sisse peideti kõvasti (eri andmetel 167-180 kg) puhast kokaiini.Wittel endal oli sel ajal mitu infarkti ja ta pani narkoprojekti juhiks oma 21aastase poja. Üks Peruu diileritest oli aga koputaja... Poeg on siiani Peruus kinnimajas.
Unarusse jäetud ja rohtu kasvanud pargis on ag aviimasel ajal jälle elumärke: mõned söögiputkad, korraldatakse ekskursioone ja siuke Vana Tooma tüüpi rong sõidab ka. Vot siuke lugu (keda huvitab - siin on pikem jutt). Sellest on film ja ooper ka tehtud.

Teemavahetus, holokausti memoriaal:

* * *
Õigupoolest polnud mul Berliinis muid ambitsioone kui olla ja süüa ja tajuda selle linna rütmi. Seda on hea teha, kui on kohalik giid. Mõnus kulgemine ühest asutusest teise, elus lilled, küünlad ja mõistlik hinnaklass.

DEET-vidiit-vidiit

Rändlindudele lonks sääsemürgikokteili?

Maailmas on palju asju, mille peale ma ei tuleks. Üks neist on sääsetõrjeks mõeldud suitsuspiraalide purustamine, et kasutada neid hallutsinogeensete seente aseainena. Teine võimalus on joogi sisse segada vedeldatud DEETi (dietüültoluamiid), mis on maailmas enim kasutatav sääsetõrjevahend.

Ei teaks ma sellest siiamaani, kui Mai Loog poleks kirjutanud 6. septembri Ekspressi Kohvris kahe Kanadast pärit õe surmast Tais Phi Phi saarel. Surma põhjuseks arvataksegi olevat sääsemürk. Seespidiselt tarvitatuna.

Süvenesin natuke teemasse. Nimelt olevat sääsemürgikokteilid Tais nuhtluseks juba aastaid ning võimud üritavad asja kontrolli all hoida. Et neid turistidele pakutakse, peaks olema viimase aja mood.
Eufooriat tekitavad sääsejoogid on levinud eriti just lõunaprovintsides, kus on uimastava mõjuga taime kratom'i kasvuks sobivad tingimused.
Levinum „kokteil“ on tuntud nime all 4x100 või 1-2-Call ning koosneb kratom'i ekstraktist (või purustatud lehtedest), köhasiirupist, kokakoolast ja jääst.

Kel selleks väheks jääb, siis vaks paugum versioon on 8×100 (longkong'i lehed, kokakoola, metamfetamiin, köharohi, mingi helendav kemikaal valgustite seest, tubakas, jogurt, sääsetõrje või purustatud sääsespiraal).

Mai lugu:
Mai Loog: Surmaämbrike paradiisisaarel
Uudis ise:
Quebec sisters died in Thailand from drinking DEET
Ja napsuspetsiifilisem jutt:
Quebec sisters may have died from drinking DEET cocktail

Mind raputas see uudis päris tugevasti. Moraal pähetagumiseks:
1. Tuleb ikkagi ette vaadata, kui kohalikuks pead oma peo/reisikogemusega minema ja tasuks säilitada nii palju kainet mõistust, et enam-vähem mõistad, mida sa suhu topid ja luristad.
2. See, et lollide turistide otsalõppemisest ei avalikult ei kaagutata, ei tähenda, et seda ei juhtuks.

Edasi/tagasi Eestis

Ajasin juttu ühe Eestis elava austraallasega, kes tahab nii kuulsaks saada, et ta käest ei küsitaks nädalavahetusel 28 korda, miks ta Eestis on.

Mina ei taha kuulsaks saada. Mu käest eriti ei küsita ka, et miks ma siin olen. Vahel harva. Ja siis ütlen, et ma tahan olla, sest ma ei jaksa kuskil mujal olla.
Ausalt öeldes hakkasin juba ise ka kahtlema, et selline riik nagu Eesti on üleüldse olemas ja päris suur kergendus, et ikkagi on. Ümberringi räägitakse eesti keelt. Kõik on nii tavaline. Mozzarella ei maksa ebanormaalselt palju ja naistel on kunstripsmed. Mõnus.

Aga inimesed peavad ju midagi küsima, kui mind näevad. „Millal siis jälle lähed? Kuhu sa siis nüüd edasi plaanid?“ Sest oma ajusopis on nad mind paigutanud nurka sildiga MAAILMARÄNDUR.
Tööpakkumisi esitatakse ka ebalevalt, et mine tea, millal sa jälle...
Nägin vana tuttavat (tüüp on endiselt noor, aga tutvus on vana nagu mul see ikka kipub olema), kes tunnistas, et jah, kuus aastat on Eestis tagasi oldud, aga ikkagi kripeldab.
Jah, see äraolemine, uue kogemine on sõltuvushaigus. See torkiv tõmme ei kao. Lihtsalt ühel hetkel teed sa kompromisse elu ja endaga ja oled paigal. Eneseleidmise tee on pikk ja aeglane ning võib juhtuda, et enne leiab sind keegi teine.

Paar päeva tagasi rääkis üks juhututtav, et ma minevat varsti jälle. Minu teada ei vasta see tõele.
Aga kirjutan siis natuke neist asjust. Sest pikk blogipaus pole ju tingitud sellest, et oleksin kirjutanud raamatu. Lihtsalt on olnud palju tegemist ja vähe keskendumist.

* * *
Memuaarid jäid pooleli Malaisia seenemetsas. See maikuine Cherating oli nii õige ja hea. Lihtsalt olin. Sain peidus olla. Kui tahtsin, rääkisin juttu. Enamasti olin vait või kuulasin. Või siis olin printsess, keda viidi sööma, pandi istuma, lapiti salvrätikud sülle, telliti toit. Pulki võisin õnneks ise hoida.
Olen Cheratingi sattunud alati pärast mingit suuremat sisemist tuulispaska, magan end korralikult välja ja klopsin taas kokku. Cherating sobib mulle ja tundub, et mina sobin sinna ka. Seekord oli ka korduvalt jutuks, et peaksingi sinna jääma. Praegu ei tahaks aga kindlasti väljaspool Euroopat elada. Hm, isegi nädalavahetusel Pärnus olles tabab mind teisel päeval rets koduigatsus.
Kuala Lumpuri pakkumistel hoian siiski silma peal, käiks hea meelega korra „suvilas“ ära.

* * *
Uus-Meremaale ma ka kindlasti tagasi ei lähe, kuigi mu viisa veel kehtib. Tulin sealt tagasi kirglikuma toiduarmastuse, katkise südame ja kombega käia toas välisjalanõudega.
Muide, mu endine töökoht Martin Bosley's tunnistati tänavusel Cuisine NZ Restaurant of the Year Awards'il parimaks kohaks kategoorias Best Specialist Restaurant. “The service is very smart, too,” öeldakse arvustuses ja mulle meeldib seda natuke isiklikult võtta.

Mõtlen Uus-Meremaa peale päris palju. Kääbiku filmi treiler paneb naeratama ja niisamuti ka tuuline ilm, mis muudab mu lokitud-lakitud pea jälle Arraku kangelaseks. Kohati tundub, et ma sisustan endale Wellingtoni kodu koopia.

Mina: “Kas hortensia eest on keeruline hoolt kanda?”
Müüja: “Ei ole, aga eks ta on muidugi kõva jooja.”
Mina: “Hm, nagu perenainegi...”

Mina: “Kas ma pean ostma 200x200 või 200x220 cm suleteki? Mis vahet seal on?"
Müüja: “Oleneb härrast, kes sinna alla peab mahtuma.”
Mina: “Ah soo. Palun 200x200 siis, et ma ei peaks mõtlema, mis pidi ma seda tekikotti pean toppima.”

* * *
Eestis oli juba esimesel hommikul postkastis kiri, et millal sa tööle saad hakata.
Põhiaur läks esialgu kolimiste peale. Tõin kolm aastat Katsi maal olnud kola ära ja selgus, et mul pole isegi panni ja soolatoos oli ära roostetanud.

Siis ma sattusin üle kolme ja poole aasta uuesti kontoritööd tegema ühe kinnisvaraprojekti heaks, huhuhuuuuu...
Juba teisipäeva õhtuks on selge see, et nädal kõigepealt murdnud minu ja läheb alles seejärel oma selgroo kallale. Kell pool kümme õhtul vajuvad mul käed rippu ja naljalt uut päeva ei näinud, sest silm läheb enne kinni.Üks nädal ei jõua küünelakki maha võtta ja siis nädal aega uut peale panna.
Kuhu ma olen sattunud?!
Maret ütles, et mul on alati see kuue nädala stress, enne kui uue olukorraga harjun ja vingumise järele jätan. Vingunud olen päris palju. Ilma erilise põhjuseta. A no ikka on tunne, et jalas on nähtamatud 15sentimeetrised kontsad ja ei jõua elus edasi. Ja kui mul need päriselt jalas on, suudan vabalt lennelda (küll väikese hoovõtuga). Hobigrupie'na on olnud edukad ajad, olen tutvunud sportlastest ja muusikutest kuni Michelini-kokkadeni. Kogu sotsiaalne pillerkaar on olnud muljetavaldav pärast Uus-Meremaa madalat profiili.
Ikka nii hea on kohas, kus kohtad tänaval vanu sõpru, ilma et oleksid nad ise sinna välja mõelnud. Üldse on need sõbrad kogu aeg su lähedal.

Mis siis edasi? Praegu mõtlen pead selgeks. Samas ei ole ju ka esimest korda jälle uuesti alata. Ja ju läheb jälle tavalist rada, et asjad lihtsalt juhtuvad.

Praegu ma veel ei ahasta, et taskurätik peab olema standardvarustuses, saapahooaja avasin juba 13. augustil ja pärast lumist „Vuosaarit“ oli kaks päeva hiljemgi veel paha olla.
2012 on olnud parajalt pöörane ja hästi ootamatu ja tohutult õpetlik. Ja mis kõige parem – see aasta ei ole veel läbi. Tahan veel ja veel ja veel!

Tiiu,
Tatari tn ajupesulast

Köögilood

Uus-Meremaalt tassisin meenena kaasa oma bossi  Martin Bosley paar aastat tagasi ilmunud kokaraamatu. Ilus-ilus asi ja emotsionaalset väärtust kõvasti rohkem kui mõnes muus paarikilogrammises köites.
Raamatu lõpus on restoranitiimi portreepildid köögiabiliseni välja.
Minu lemmikpilt:

Üsna mittemidagiütlev, eks?
Vaadake lähemalt.

Vanad head pedenaljad on köökides alati au sees olnud. Seda vimkat märgati alles siis, kui raamat trükist tuli. Lõbus!