Metsainimeste jahil (1. päev)

Vulkaani otsas käidud, tuli ette võtta teine kinnismõte – käik metsiku hõimu juurde.
Mentawai saarte külastamise laitis me giid maha, see olevat liiga kallis. Selle asemel pakkus ta lähemal elavaid orang rimbasid. Lonely Planet kinnitas selline rahvas on täitsa olemas.

Kerincis oli paks udu, kui sõitu alustasime. Nagu sein ees. Kohe selgus ka see, miks oli valitud üüratult suur ja võimas auto: tee oli niru.

Kuskil tundmatus metsakülas käisime turul. Igal pool, kus me oleme, on parajasti turupäev. Alguses ei pannud inimesed meid tähelegi, aga kui panid, oli elevust palju. Mida kõike ei tahtnud nad meile pähe määrida.

Kuna porter Johnny läks riisi ostma, siis kujutasime ette, et ta tuleb, kaks hõimule mõeldud tohutut kotti õlal. Tegelikult tuli tagasi hoopis meie lõunasöögiga, sest see oli viimane riisimüügikoht.

Edaspidi viis tee läbi õlipalmi- ja kummipuuistanduste. Tee on muidugi palju öeldud, sest enamasti olid vaid mudased roopad.

Istanduste ees on tõkkepuud ja turvamehed, aga pääsesime ilusti ja (minu meelest) ka maksmata läbi. Kuigi giid võttis meilt ka ette raha, et istanduseomanikele maksta.
Õlipalmiistanduste rajamisel on Indoneesias meeletult vihmametsa maha võetud ja seda tehakse üha edasi. Oranžikatest viljadest saadavat õli kasutatakse toiduaine- ja seebitööstuses, kosmeetikas ning biokütusena.

Hirmus on seda laastamist näha nii rahaahnuse kui ökosüsteemi laastamise poolelt. Kaalusin vahepeal juba Indoneesia valitsusele ametliku noodi esitamist, kuna metsatulekahjudest tingitud suits on varjutanud päikese ja rikub tervist. MASENDAV.

Teiseks siis kasvatatakse peamiselt Pará kummipuid.

Kuna esiistmel polnud moodsat ekraani, mis oleks trajektoori näidanud, pole mul aimugi, kui sügaval džunglis me ekslesime. Õigupoolest polnud ei levi ega tihti ka elektrit. Aga oli näha, kuidas tsivilisatsioon järjest metsa poole tungis – rajati uusi teid ja sildu. Seni käib liiklus lihtsalt läbi jõe.

Pärast viietunnist sõitu jõudsime kuninga juurde, kelle läheduses rimbad elavad.

Kuningas on mu arusaamise järgi siin nagu külavanem, kes kõike teab ja kellega tuleb asju ajada. Kuningas oli kodust ära ja hakkasime lõuna sööma. Siis tuli kuningas metsast, matšeete vööl, ja surus otsemaid mu kanarasvast kätt, nii et mul ei tulnud muud meelde kui „Selamat pagi!“ (tere hommikust).
Kuningas on ise ka rimba, aga oli abiellunud „normaalsega“ ning elas nüüd paikset elu.

Selgus, et nomaadse eluviisiga rimbad olid vahepeal edasi liikunud. Ei saanudki täpselt aru, kui palju see läbi džungli jala oleks olnud, aga meile anti Kuningapoeg teejuhiks kaasa ja asusime autoga suurt ringi tegema, et lähemale pääseda. Kaheksa tundi sõitsime mööda asustatud ja vähemasustatud mudaseid paiku, kuni olime jälle jõe ääres, pime käes. Esialgne plaan oli pool tundi jala edasi minna ja siis džunglis telkida. Mulle meeldis see mõte üha vähem. Alles me komberdasime pimedas metsas ja nüüd sisse jälle märga džunglisse?! Päeval pidime vaatama minema püütonit, kes oli aga uuesti lahti lastud... Tee peal vupsas skorpion võssa... Magaks kas või autos...

Siis teatas seni muretult läbi muda rallinud juht, et edasi sõita enam ei saa. Tuleb külas ööbida ja hommikul rentida mootorrattad. Jeee!
Tuli välja, et saame kuningapoja vanaema juures olla. Kohalikumat couchsurfingu-elamust annab otsida. Suurt midagi küll ei näinud – elektrit polnud – aga vanaema ei löönudki öiseid külalisi nähes verest välja. Hoopis sikutas meile kui kõrgetele külalistele uhked punased roosidega madratsid, päevateki ja padjad.

Me kolm kohalikku saatjat võtsid end samuti toapõrandale ritta ja asusid ruumi täis suitsetama. Nad suitsetavad siin kõik vahetpidamata. Sääsetõrjet täis pritsituna kuumas ja suitsuses troopikaöös, kus mitte midagi ei näe ja käituda ka ei oska. Külalapsed tulid järjest läbi ja Kadri arvas, et hommikuks on terve Facebook meid täis pildistatud.

Hommikul pakuti praetud riisi. Vanaema oli püüdnud küla pealt ka mune leida, aga ta ei leidnud.

 Motikaid rentida kah ei õnnestunud. Samas tundus jalgsiminek ka nüüd okei, sest õues oli valge ja telkimisasju polnud vaja enam kaasa vedada.

Kerinci – pilvepiiril ja veel kõrgemal

3805 meetri kõrgune Kerinci on Sumatra üks aktiivsemaid vulkaane ja Indoneesia kõrgeim tipp.
Mägi nagu postkaart: väävlisuitsu tups sinise taeva taustal, all laiuvad teeistandused ja kaneelipuud. Kohalikud asjatavad põllulappidel.

Võtame ette kahepäevase teekonna Kerinci tippu. Pakett sisaldab giidi, matkavarustust tassivat porterit, eineid ja rahvuspargi külastamise luba (kokku 600 000 ruupiat). Enda kanda on 3 suurt pudelit vett ja isiklikud asjad. Kuue tunniga peaks jõudma kolmandasse baaslaagrisse telkima ja hommikul tund enne päikesetõusu tõustakse tippu. Üleval peaks avanema maalilised vaated Gunung Tujuh' järvele, ookeanile ja millele kõigele veel.

Pole aimugi, kust tuli mul kinnismõte vulkaani tippu ronida. Veel kaks aastat tagasi kinnitasin Uus-Meremaa piiril, et ma ei matka kunagi. Ja nüüd siis äkki selline mõte. Sellest ka mitte eriti tõsiselt võetav varustus.

Algus ongi selline puudevilus jalutamine nagu giidi piltidel näha oli. Mul on kõva käik sees – nagu sündinud mägimatkaja.

Kerinci puhul räägitakse sealse vihmametsa haruldasest floorast ja faunast. Taimedest giid ei räägi. Tagantjärgi mõeldes – õige ka, sest muidu me ei jõuakski kuhugi. Aga klõpsin niisama mõned pildid.

Kerincis elavad kahte liiki ahvid: gibbonid ja langurid. Mõlemad võrdlemisi julged võrreldes nende ahvidega, keda ma varem näinud oled.

Veidi hiljem kuuleme ka gibbonite laulu, mida me kunagi Laoses kuulama läksime, aga ei kuulnud piuksugi.
Teekond koosneb kõigepealt kolmest punktist, millele järgnevad 3 baaslaagrit-telkimisplatsi.

Kõrguse- ja ajaarvestus kaob üsna pea. Lihtsalt tammud tuimalt edasi, tehes järjest sagedasemaid hingetõmbepause. „Ega me teatrisse lähe, et kella pealt peab kohal olema,“ ütleb Kadri.

Rada läheb järjest järsemaks, meie järjest aeglasemaks. Isegi jumalatejook Coca-Cola ei tõsta enam tuju.

300 meetrit enne telkimispaika läbime kahe tunniga. Vahetame kordamööda positsiooni: esimene analüüsib, kas minna vasakult, paremalt või keskelt. Rada kujutab endast kõrgete äärtega kitsast soont. Kuidas seal siis ronitakse, kui soones voolab vesi?!

Baaslaager III on lage ja tuuline plats keset prügi.

Giid ja porter liikusid ees ja panid telgid püsti. Vaade muutub sekunditega.

Magades seljas on pea kõik, et ei peaks hommikul ühtegi lisaliigutust tegema. Kihitamise meistriklass. Kolmes sokipaaris varbad aga sooja ei saagi ning väljateenitud mõnus uni jääb tulemata.

Hommikusöök on lükkub 3.30.lt 4.00-le. Terve pätsi jagu soolaseid magusaid röstsaiu, millest ma üle poole viilu sisse ajada ei suuda. Start tippu lükkub kõva tuule tõttu edasi ja kell 5 lahkume laagrist.

Nüüd on kaasas vaid hädavajalikud esemed: vesi ja fotokas. Öises ronimises ei ole absoluutselt midagi nauditavat. Sajab (või on see udu?), kivid on märjad ja läbilõikav tuul ajab vihmakeebi puhevile. Aina vinnad end mööda tundmatut maastikku ülespoole. Suurepärane piinaviis.

Maastik muutub kiviklibuseks. Teen valesid otsuseid ja haaran lahtistest kividest. See ajab mu totaalsesse paanikasse.

Vaatad üles ja see kuradi mägi ei saa ikka veel otsa. Olen juba nõus ootama, kuni teised ära tipus käivad, aga vihapisarate toel rooman edasi. Kadri tungival nõudmisel vahetan oma sileda tallaga botased sandaalide vastu ja – uskumatu – ongi palju parem pidamine. Tuju paraneb.
Näeme üht hauaplaati ja giid räägib, et see oli jala murdnud mees, kes külmus surnuks. Teine Kerinci tippu jäänud mees ei leidnud udus tagasiteed.

Minu tipunaeratus on väga punnitatud ja rõõmutu. Veider tunne on olla 50 miljoni elanikuga Sumatra kõrgeim naine.

Vaevalt on seal keegi poseerinud sandaalide ja eurose R-kioski kilekeebiga, sall mässitud kolme märja püksipaari peale, lennukist saadud sokid käes. Vabariigi aastapäevaks sobivat sinimustvalget ei ole kahjuks võtta, nii et haarame suvalise kaika.

Sardelliks külmunud sõrmed külmad keelduvad videot tegemast. Või on see mu vaim, mis kadus teel tippu.

Udu kahjuks ei haju ja mingit vaadet ei ole. Kraatrit ka ei näe. Laskume kivi taha tuulevarju ja ootame selgemat ilma ning teeme veidi aja pärast katse number 2. Ei ole suuremat edu, kui võimalus teha uus pildiring. Kahju, et kraatrit ei näinud.

Esimesed allapoole sammud on kerged. Proovime veel selgemaid hetki tabada ning pilvi ja mäenukke pildistada.

Kivid on ära kuivanud ja päikese käes soojenenud.

Pühin kortsude vahel laavatolmu.

Aga tõeline katsumus alles algab. Kukun kus juhtub ja libisen ka nn siledal pinnal. Kuidas ma ühest Kerinci vallutamise videost järeldasin, et kõnnid nagu liivas?! See kiviklibu on ju kirjeldamatult libe!!! Sisuliselt kelguta perse peal alla. Juurutan mingi laadi vähikõnni asendi, sandaalides jalad künnavad kiviklibu nagu suusad. Sokid kuluvad.

Vahepeal mõtlesime, et kui õige teeots teada, teeks selle matka ka giidita läbi. Aga tuleb välja, et selleks siis ongi vaja giidi, et mu mäe otsast alla talutaks ja musutaks. Ma ei saa lahti ennustaja ütlusest, et veebruaris juhtub minuga õnnetus ja ketran peas erinevaid stsenaariume.

See on viimane allatuleku pilt. Seegi Kadri tehtud ja umbes 3200 meetri peal.
Korduvalt imestame, kuidas siin inimene üldse üles on saanud?

Järgemööda kaovad nalja-, pildi- ja jututuju. Rada läheb küll lihtsamaks, kuid väsimus kasvab veelgi rohkem. Samas peab iga hetk kõvasti keskenduma, et kuhugi juurika taha ei koperdaks või jalga valesse kohta ei topiks. Sealjuures muutuvad jalad järjest kontrollimatumaks ning samm lühemaks.
Püüan ammutada energiat maasikatäidisega vahvlitest.

Et oleks midagi uut, hakkab sadama.
Olime Kadriga allatuleku suhtes üsna optimistlikud, kuid giid on vist meiesuguseid varemgi näinud ja ütles, et me jääme pimeda peale. Et millisel laagriplatsil me telkida võiks.
Mõte mudase ja märjana džunglisse telkima jäämisest on õudne. ÕUDNE! Olen nõus kas või neljakäpukil välja roomama.
Saan endale kepi toeks ning sellest on püstipüsimisel ja edasiminemisel väga palju abi, sest liigun tiira-taara nagu oleks äsja uuesti kõndima õppinud. Giid aitab langenud puid ületada ja sügavamatesse juurikaastmetesse astuda.

Kaks viimast tundi astume pimedas. Nagunii ei mäletanud enam punktidevahelisi kaugusi, nüüd ei saa enam midagi aru. Tuim vantsimine.
Pealambi peale lendab kohale terve plejaad putukaid. Püüan neid pearaputamisega eksitada, kuid see päädib hoopis sellega, et ähvardan ümber kukkuda.
Kell kaheksa oleme džunglist väljas pärast 15tunnist komberdamist. Viimane, tsikliga ots tahab pilti eest viia. Veel 10 minutit enne koju jõudmist palun pausi teha. Tung turvalise keskkonna järele on nii meeletu.

Mida pärast sellist katsumust enim tahaks? Duši alla minna ja puhas olla. Aga dušši meil siin muidugi pole, nii et palun - kannuga kuuma vett ja ongi "hot shower" olemas.

* * *
Teadmatus on jõud. Ja pigem tahtejõud, sest muud jõudu mul küll väga polnud. Kuigi ma olen sarjast „Suuri mõtlejaid“, ei mõelnud ma üldse, mis tähendab, et rada on järsk, kui libe on hirmus libe jne. Õnneks jäi mu ainsaks vigastuseks päikesepõletusest villis nina (+ üks vill talla all ka). Kuuvalgel ronimist alustades ei tule ju selle pealegi, et kunagi võib-olla tõuseb ka päike. Lihased küll veel valutavad. Nii et kui oleks selle matka reisi lõpuks ette võtnud, oleks küll pidanud end ratastoolis lennuki peale laskma sõidutada.

Kadri ronis eelmisel aastal Gunung Rinjani otsa Lombokil ja ütles, et see oli Kerinciga võrreldes jalutuskäik.

Kes mind teavad, teavad ka seda, et ma ei tee umbes mitte kunagi taolisi asju. Kadri oli pagana kaval ka. Kui me oleks hakanud ühe madala mäe tippu läinud, poleks ma kõrgema poole kindlasti enam vaadanud. Ega ta öelnud, et siinse kandi vapiloom on tiiger ja neid luusib arvatavasti ka sel mäel. Et rajal võib madusid kohata, lugesin ise hiljem.

Tuleks muidugi kasuks, kui oleks rohkem söönud ja maganud. Teisel päeval ei söönud ma suurt midagi. Võiks olla ka mingigi füüsiline vorm. Inimesele, kelle sammulugeja näit on päeva lõpuks 0, on see ilmselgelt kõva väljakutse. Mu esimene mägi ka.
Kolmandaks võiks siiski kanda elementaarset matkavarustust: saapaid ning tuule- ja vihmakindlat jopet. Ja villased sokid peavad alati kaasas olema. Raske öelda, mis temperatuur tippu ronides oli, vast 10 kandis. Tuul ja udu teevad olemise üsna talumatuks ning fotokaski hakkab pärast paari pilti niiskusehalle kaadreid tegema.

See katsumus oligi mu jaoks niisama raske, nagu ma siin kirjutasin. Olen väga uhke, et julgesin oma keha ja vaimu proovile panna ja sain teada, et minus on palju enamat, kui ma seni olen arvanud.