Fox Glacier

Miss Soolepa sünna

Kuna Miss Soolepp sai aasta vanemaks 24. veebruaril, mis oli üks suur sõidupäev, tähistasime seda tagantjärgi Queenstownis kohalikus sööklas nimega Botswana Butchery. Olen jaa laisk ja jötan toidunimed tõlkimata.


Steak Tartare (Melba toast, quail egg yolk, horseradish mustard)
Duck (de)Liver Parfait (Toasted brioche, feijoa tea jelly, apple chutney)
Venison Carpaccio (Baby beets, rocket leaves, horseradish cream)
1.4 kg Slow Roasted Cardrona Lambshoulder
Ja kohalik pinot noir. HEA.

Queenstown

Linn, mis Uus-Meremaal kõigile meeldib, on Queenstown. Ja isegi ei häiri, et läbini turistikas - 10 000 kohalikule lisandub hittaegadel kuni 35 000 turisti. Pikka juttu ei tule, näitan hoopis enda ja Delmari tehtud pilte.

Nii palju veel, et igasugust vabaõhutegevust on seal laialt: lumelaudamisest golfini. bungy. Umbes nelja tunni sõidu kaugusel on Milford Sounds, Sõrmuste isanda kants.
Ja muidugi hea söök ja vein. Ja need kaminatega restoranid on niiiii-niiii õdusad...

Kuigi käisime seal suve lõpus, peaksin Queenstowni läbinisti talvekuurordiks.
Mis suvi see ikka nii väga on, kui pead sulejopega olema. Kuna olin teel Aasiasse oma 25 suvekomplektiga, olid mul kogu aeg seljas kõik soojariided ja laenuks veel ka osa Mareti omi.

Marlborough

Kui Austraalias veinikaardiga kimpus oled, on Uus-Meremaa alati kindla peale minek.

Uus-Meremaa veinipiirkond nr 1 on Marlborough.
Sealse veiniloo algus oli üsna juhuslik ja äsjane – 1970. aastate alguses otsis Montana Wines kohta, kus viinamarju kasvatada. Nende edu meelitas sinna ka teised peamised Uus-Meremaa veinitootjad.
Praegu valmib Marlborough's 65 protsenti kogu Uus-Meremaa veinitoodangust ja hektar põllumaad võib maksta kuni 150 000 NZD.
Marlborough on Uus-Meremaa kõige päikeselisem piirkond. Just need päikeselised päevad, jahedad ööd ja pikk kasvuperiood loovad Marlborough' veinide puuviljase maitse.
Ma pole suurem asi mullateadlane, et täpselt kirjeldada, miuke muld seal on, a nii palju saan aru, et pinnas laseb hästi vett läbi ja lähedalolevate jõgede savistel setetel on ka oma osa.

Peamised marjad on sauvignon blanc, chardonnay, pinot noir ja riesling.

Pinot noir.
Sauvignon blanc. Üks taim vajab ööpäevas kaheksa liitrit vett.

Keegi on kokku lugenud, et praegu on Marlborough's 137 veinikeldrit ja 568 viinamarjakasvatajat.
Võtsime veinituuri, et me autojuht ka maitsmisest osa saaks. Variant oleks laenutada ka jalgrattad, sest enamik veinikeldreid asub väga lähestikku, näiteks üle tee. Enamik degusteerimisi tasuta või paari taala eest. See-eest osta aga veini kaasa ja muud nodi, näiteks munade pošeerimise vorme.

Poolepäevasest ringkäigust sellest täitsa piisab. Kui ikka korralikult maitsed, oled lõpuks täiesti purjus ja väga väsinud ka.
Meie esimene peatus oli Allan Scott Family Winemakers.
Ja seal on suurepärane restoran! Mu lemmik oli üüüüülihea kreemsupp mereandidega (seafood chowder - a creamy celebration of marlborough seafood with fresh garden herbs, olive oil, fresh baked bread).
Ja täiesti mõistliku hinna eest. Õhtul käisime Blenheimis ühes tai kohas ja seal sai sama raha eest tõelist sibulasitta.
Seejärel valisime külastamiseks kaks suuremat veinikeldrit – Cloudy Bay ja Villa Maria ning väiksematest Mahi ja Georges Michel.

Kokku testisime üle 30 erineva veini. Ei saa pahaks panna veinivalajate tülpimust, kui järjekordne vindine grupp sisse vajus.
Nüüd, nädal aega hiljem on mul kui algajal veiniluristajal meeles ainult, et mulle meeldis kõige rohkem Villa Maria 2007. aasta sauvignon blanc. Cloudy Bay on samade ärikate käes, kes omavad ka näiteks Louis Vuittoni.
Georges Michel. Veinimeister on prantslasest omaniku tütar, noor Swan, kes hiljuti abiellus ühe teise noore veinimeistriga. NB! Pildil ei ole Swan.

* * *
Kaks pilti ka Kesk-Otagos asuvast toredalt turistikast Gibbstoni veinikeldrist. Seal oli seina peal pilt, kus Jay-Z ja Beyonce mekivad Gibbstoni savblanci.


Minu ja Delmari pildid.

Vastik väike värin

Neljapäev, 24. veebruar, Sydney-Christchurchi lennu check-in.

„Kas olete ikka kindlad, et tahate Christchurchi lennata? Teate ikka, mis seal juhtus?!“

„Jaa, maavärin. Saame lennujaamast auto ja hakkame kohe lõunapoole sõitma.“

„Arvestage, et teed võivad läbimatud olla.“

Olgem ausad, selline sissejuhatus eriti tuju ei tõsta.

Christchurchi raputanud maavärinast on möödas kaks päeva. Hukkunute kättesaamine läheb visalt, sajad inimesed on endiselt kadunud.

Eelmisel õhtul kuulsin, et järeltõuked on sisuliselt iga 10 minuti tagant, kanalisatsiooni ei ole, poes on vesi otsas jne. Uudistesaadetest kedratud koledad kaadrid on juba nagunii pähe kulunud.

Me hotelli kohta öeldi „doesn't exist anymore“. Mis teha. Lendude muutmine oleks niigi äärmuseni pingul reisikavast näpistanud päeva-kaks. Seesama Jetstari lendki hilineb üle 6 tunni (ehk siis anti 15-taalane vautšer selle eest, et kauem magada saime).

lEi ole just kõige popim lend – sama lennuki peale on pandud ka üks teine lend ja ikka on ruumi laialt.

Kui nii palju lastega peresid julgeb sinna lennata, siis kui hull seal ikka olla saab?

Katkine linn õhust.

* * *

Christchurchi lennujaam on üsna vaikne. Seinaäärtesse on end laagrisse seadnud kurnatud olemisega bäkkpäkkerid.

Kohvikus on silt, et seoses hiljutise maavärinaga on see suletud.

Ilm on jahedavõitu, selline varasügis. Ma ei tea veel, et olen terve selle nädala sunnitud kandma oma kahte külma ilma komplekti.

Kui mu ajakirjanduslik hing olekski purustusi näha tahtnud, siis kesklinn on nagunii evakueeritud ja kedagi sinna ei lasta.

Autorendimees näiteks elabki kontoris. „Me kodu oli kohe katedraali kõrval. Arvatavasti ei saa me enam mitte kunagi koju minna,“ ütleb ta nagu muuseas. Nad on ju värinatega harjunud.

Peale pikkade bensukasabade muud erilist ei märka.
Sõidame linnast eemale, nii kaua kui jaksame. Kõik ümbruskaudsed öömajad on täis ja lõpuks saame kotile mingisse imelikku kohta, kus hommikul avaneb hunnitu vaade kohaliku bussipargi tagahoovi.

* * *

Inimesed püüavad oma igapäevaeluga edasi minna, tunnistades samas, et imelik on teha nägu, et k6ik on endine ja tavalises rütmis. Aga inimesed on rahulikud. Keegi maavärinateemat üles ei võta. Poodides ja kohvikutes on annetuskarbid. Stendidel on kuulutused, kus kohalikud pakuvad hädasolijatele ulualust ja suppi.

Telekas ketrab endiselt imelisi pääsemislugusid ja mitte nii imelisi lugusid. Mõlemal juhul on intervjueeritaval pisarad kurgus või kaugemalgi.
Christchurchi meer Bob Parker on entusiastlik: „Me saame üles ehitada täiesti uue näoga linna.“

* * *

Teisipäev, 1. märts. Wellington.

Maavärinast on möödunud nädal. Kell 12.51 on üle Uus-Meremaa kaheminutiline leinaseisak. Wellingtoni kaader on suuresti muidugi selline, kes lehti ei loe ja telekat ei vaata. Kohvitavad rahulikult edasi. Siin pildi peal seisavad pangaametnikud.

Samal õhtul on Wellingtonis 4,5-magnituudine maavärin. “Vastik väike värin, nagu uudises öeldakse. Me oleme sel ajal juba Aucklandis.

Tiuks

PS. Pärast mõlemat Uus-Meremaa saart käisin vahepeal juba korra veel Austraalias ja täna õhtul jõudsin Malaisiasse. Mõistus tõrgub uskumast, et see kõik sai läbitud ühe nädala jooksul. Homme liigun edasi Cheratingi poole. Võimalik, et seal tuleb kohaliku ajaloo suurim hiiu naiste kontsentratsioon. Kuna olen hetkel telefoniühenduseta, on juhtnöörid nii kodused, et kaks tonni lennuväsimust lihtsalt haihtus:

"Kui peaks midagi juhtuma, et sa ei saa kuidagi mulle teada anda, millal saabud ja oled Cheratingis ja ei tea, kuhu minna, tule Little Balisse. See on üks baar. Kõik kohalikud teavad, kus see on. Kui mind seal kuskil ei paista, pane kotid sinna maha ja ütle, et otsid mind. Enamus peaks mind teadma. Küll nad kuidagi mu kätte saavad ja tulen siis sinna."

Sulaaaaaan!

Kats ja Kadri, kas te ikka usute, et ma liiklen praegu täitsa ise. Veits on nüri, et pole lolle otsuseid kellegi kaela ajada ja siis niisama ka paha tujuga närvidele käia, a tegelikult on ikka vääääga mõnus. Puhkamise vahele luban ka Uus-Meremaa pildid läbi kammida ja oma uuest maisest armastusest paar rida kirjutada.