Pulau Weh – kirss tordil? Mulle ilmutas ta end pigem nätske käkina ja kirssideni jõudmiseks pidin kõigest muust enne läbi närima. Sealhulgas toidumürgitusest.
Kui nägin saksa paarikest, kes veetis kõik oma kaks puhkusenädalat Wehil, ja ameeriklast, kelle jaoks oli see tema 7,5kuise Aasia ja Lähis-Ida rännaku kõige ilusam koht, ei mõistnud ma neid üldse. Iboih oli räpakas koht täiesti ignorantse suhtumisega.
Vabamate riietumisreeglitega turistiosakond asus küla ääres – viie minuti jagu auklikku jalgrada, mere pool bangalod ning metsapool kehvakesed hurtsikud (ilmselt ebaseaduslikult püstitatud). Sellise isetekkelise moega koht. Ei mingit avarust, valgust ega haljastust.
 |
| Massaažisalong. Perenaisel olid beetlist punased hambaköndid ja ta ikka üsna jõuliselt kraaksus oma teenuseid (või peaks ütlema hoolitsusi?) pähe määrida. |
Enne kui veel kotid korralikult maas, astus üks kohalik tüüp mulle ligi ja pakkus kanepit. Kuna Indoneesias on kanep heroiiniga samal levelil ehk A-klassi narkootikum, nii et ka ühe jointi eest võib saada kuni neli aastat vangistust, ei tahtnud ma eriti vedu võtta. Tüüp sellest ei heitunud, kutsus enda juurde elama ja järgmiseks päevaks delfiine vaatama. See delfiini pick-up line oleks minu puhul tegelikult sajaga töötanud, kui ma oleks vähegi uskunud, et see tõsi on. Tegelikult oli küll, nagu tagantjärgi selgus.
Teine asi, mis kohe jutuks tuli ja külamutte kihevil hoidis – see kadunud Malaisia lennuk olevat kukkunud täpselt siia nurga taha. Kalamehed olevat näinud suitsu ja sukeldujad suurt valget asja, aga suure laine tõttu ligi ei saanud. Oh, see oli mul ju ihu-uudis, millel olin iga päev silma peal hoidnud ja nüüd niiviisi otse sündmuste keerises! Läksin kohe CNNi – need ei teadnud veel midagi. Nagu tagantjärgi selgus, siis seda lennukit Wehi lähedal ikkagi ei olnud, aga külamuttide järeldamisvõimet ei saa alahinnata – kaardi pealt oli ju näha, et viimane signaal registreeriti sealkandis. Endal läks ka ihu natuke imelikuks, kui oranžid SAR-helikopterid (
search and rescue) üle lendasid.
Bangalovalikus jäin oma ühe häälega vähemusse, mis mu tuju ei tõstnud. Õhtul läksime sööma Dee Dee restorani, kus olid aga lõppenud köögiviljad, kookospiim, mereannid ja sai ehk siis neil polnud mitte millestki süüa valmistada ja meid saadeti teisele poole teed. Pikk toiduootamine tasus end ära – sain elu esimese toidumürgituse kauba peale. Pärast kõike seda, mida ma endale erinevates Aasias urgastest sisse olen ajanud, ei pidanud mu seedimine vastu... paramparamparaa – kanakebabile. Mis ei maitsenud üldse mitte pahasti.
Kui muidu pelgan ma öist vetsu, et äkki on seal püüton või konn, siis sel ööl polnud mahti: lamasin peldikupõrandal ja tegin oma sisikonnale restarti.
Järgmisel päeval rentisid Karin ja Kadri kanuu ja läksid kõrval asuva Rubiah saare juurde snorgeldama ja ma jäin koju toibuma.
 |
| Rubiah Island (kõvemad mehed lähevad sinna ujudes). |
Tuju oli kohe nii sitt, et tahtsin toidumürgitust kui olulist
life eventi Facebookis kajastada ja kaastunnet kerjata, sest külalistemaja kohviku WIFI viimane laine meieni veel ulatus.
 |
| Peaaegu juba jalul. Laual on vaenlased: arbuusimahl ja ohtra tähtaniisi, kaneelikoore ja nelgiga köögiviljasupp. |
* * *
Üks päev nägime küla peal tuttavat nägu – käiakse ju mööda samu kohti – „Ma ei tee MITTE KUNAGI pilte!“-sakslane Bukit Lawangist. Harva satub ette vestluspartnereid, kelle verbaalne võimekus ajab mind higistama. Muu hulgas teatas ta, et tema on küll väga ilusas rannas. Sumur Tigas.
Nii võite nüüd arvata, kas meil õnnestus sinna lõpuks elamine saada. Ei õnnestunud.
Ära me seal käisime ja juhtus muudki ilusat, millest kirjutan eraldi.
Ei õnnestunud ka reedel paaditripile minna, sest reede ennelõunal on merelemineku keeld. Põhjus peaks olema usuline - moslemite tähtsaim palve on reede keskpäeval. Või siis, et see keeld on kalurite vana traditsioon ja mere austamine. Meid hiljem praami peale sõidutanud kohalik mees seletas, et mitu päeva merel olnud kalamehed tulevad neljapäeva õhtuks kaldale puhkepäevi pidama ja poleks kedagi, kes hädalisi päästaks. Kõike seda kokku pannes - täitsa usutav seletus.
See mees seletas mulle üldse igasugu huvitavaid ja delikaatseid asju, mis pani sügavalt kahetsema, et temaga kohe alguses kokku ei puutunud. Kirsi-moment!
Näiteks rääkis ta Normast. Norma on lausa Lonely Planeti sisse pandud:
"Norma is an institution" ehk Norma on nähtus omaette.
Igal õhtul on tema juures O'Ong Bungalows'is peredinner. Päeval annad oma tulekust teada, õhtul võtavad kõik laua ümber istet ja söövad seda, mida Norma on parajasti valmistatud. Maksab 25 000 ruupiat (1,5 eurot) + jook.
 |
| Kadril õnnestus Norma (sinises t-särgis) ka köögis tabada. Rohkem meeldis talle hoopis jalga puhata ja mehed tegid askeldasid köögis. |
Toit on hea, aga palju olulisem on peresööma sotsiaalne väärtus. Hea täiesti rändom inimestega plära ajada, baare ega midagi ju sealkandis pole. Mu vana tuttav esimesest päevast hängis ka seal ja pakkus mulle jälle kanepit ja rääkis delfiinidest.
Ja mis siis lõpuks selgus? Kuna Norma on politseiga heades suhetes, on ta sisuliselt narkodiiler ja müüb õlut. Aceh provintsis antakse ju alkoholi tarbimise eest vitsa (kuni üheksa piitsahoopi). Vot mis siis tähendab "inimene kui institutsioon".
Võrduseks Dee Dee restorani pilt, mis iseloomustab Sumatra turistide sotsiaalsust väga hästi:
 |
| Hommikusöögiks mereannisalat. Banaan ja äädikas on Dee Dee toitudes aukohal. |
 |
| Igapäevane vaade Dee Deest, sest me käisime seal iga päev söömas. Vahel ujus seal mõni nurjatu hipi, kes ei saanud aru, et see ei ole sünnis tegu. |
 |
| Küla: sukeldumisklubid, kaks ATMi ja poekesed, kus sai isegi plätude parandamiseks superliimi osta (NB! seda ei ole mõistlik hammastega avada!) |
* * *
Saarelt lahkumine on ka kaunilt üles võetud. Tagasi läksime aeglase laevaga.
 |
| Nagu tigu - koda seljas. |
Mul oli tõeline
kohalikega suhtlemise päev. Lisaks taksomehele tutvusin ühega
tutvusin maa peal jäätist ostes ja teine tegi juttu praami peal. Ja
istuma „sattusin“ nende kahe vahele, nii et kohati rääkisid nad
võidu: üks veefiltritest ja teine sellest, kuidas ta
sõrmejäljelugejaga elukutset soovitab. Vahepeal pidin ühe mehe
kotti valvama, sest ta käis palvetamas. „Oh, kui hea on olla!
Vahel pinged kogunevad, aga pärast palvetamist on jälle kõik
hästi,“ naeratas ta.
