Indiast. Linnutiivul

Selline see elu on – India päevitus tuhmus, enne kui kõht korda sai, ja muljed üldistuvad, enne kui need kirja saavad.

Har Ki Pauri ghatil Haridwaris. Selle reisi üks õnnelikumaid päevi.

India ja Eesti sarnasust ilmestab hästi asjaolu, et ühe rahvuslind paabulind ja teisel suitsupääsuke.
Uhked olid need paabulinnud seal beežikas-tolmusel maastikul. Pilti ma ei teinud; küll hiljem kusagil näen veel. Nüüd pean selleks Tallinna loomaaeda minema.

Minu kuuajane India oli kui kolm erinevat maad ja reisi: Goa, Radžastan ja Rishikesh.
Aga siiski saan teha üldistusi. Tundsin end kui teadlane, kes on sõitnud välitöödele oma hüpoteese tõestama: India on nõme, India on räpakas, väsitav, ebaturvaline... Üks situb varba peale ja keegi vägistab juba teist jalga.
No ja milles ma siis veendusin? Vastupidises! India on tõeliselt vaimustav (hakkasin seda salamisi juba Eestis uskuma, kui mu lemmikrändur Tom teatas: "India meeldib sulle."). Vähemalt mulle oli sobiv see kõiki meeli haarav hektilisus. Kõike on lihtsalt võimendatult palju. Mõnus – sul pole isegi võimalik mõtetega kuskil mujal olla, sest muidu jääd sa kohe millegi alla või astud kellegi otsa.

Indialased on sõbralikud, uudishimulikud, siirad ja lihtsameelsed. Tolerantsed kogu selles erinevuses ja kirevuses. Selge see, et raffast jätkub ja turist puutub kokku eelkõige jõmmimajandusega – aga üldmulje oli ikkagi väga tore. „Hallo, white people! Photo!“ - see on ju maaka suust sama ehe reaktsioon, kui hiidlane näeb kiirbussis neegrit.

Täiesti juhuslikult kohalike mooridega holit tähistamas.
Holi on kevadine värvi- ja armastusefestival. Kadri pilt .

Eelarvamuste purunemise tunne on võimas. Maailmas on miljard inimest, keda ma nüüd paremini mõistan. VÕIMAS. Ja äge on see, et ma ise ju korraldasin selle endale, pole siin mingit juhuste kokkulangevust.

REISI KOKKUVÕTE 

Uus oskus: iluvaletamine. On siis mul raske asju veidi ilustada, kui see inimesele rõõmu teeb? Õige kähku mõistsime, et pole vaja üleolevalt öelda, et Taj Mahal on turistilõks ja sinna me ei lähe. Romantilise meelelaadiga indialane muutub selle peale väga kurvaks. Ma ise abiellun sel suvel ja tahan saada seitse last. Laste arv ajas küll kohalikke segadusse, kui teatava umbusuga nad sellega siiski leppisid.

Ehedaim suveniir: kuudepikkune kõhuhäda.

Efektiivseim ettekääne: „Mul on vaja tööd teha, sest muidu lastakse mind lahti.“ Seda keelt tähti vahtima ja chaid jooma kutsuvad tüütused mõistavad.

Suurim elamus: Thari kõrb ja kaamelid (näete: õigesti käänan!)

Minu Mr Goma, suur ja tujukas elukas. 

Totaalsitt: kolmandik reisist läks artikli nahka, mida ma ei suutnudki valmis toota ja mida polnudki lõpuks vaja.

Kes kannatab, see kaua elab: India õigustas täiega oma kesist kohta maailma internetikiiruse edetabelis. Sellest, kuidas me üritasime endale aašrami välja guugeldada, sai kustumatu elamus: tund ja aašram, tund ja aašram, tund ja aašram...
Indialased ise on suured nutihuvilised ja selfitajad. Mul aga oli inimkatse „Kuu aega ilma mobiilse internetita“, sest mu telefon ikka ei töötanud eriti. Oli huvitav, tegelikult ka kasulik. Soovitan kõigile.

Füsioloogiline iseärasus: esialgu kahtlustasin, et indialaste trummikiled on vähemasti topeltpaksud. Suuremate „keskpõrandale kokku“-ummikute ajal oli lärm pöörane. Tagasi tulles tundus hoopis Tallinna kesklinna liiklus haiglaselt vaikne – nagu oleks vahepeal arvutimängus maailmalõpp ära olnud.

Khari Baoli tänav Delhis (ühtlasi muidugi  ka Aasia suurim vürtsiturg).

Tuttav tunne: korduvalt tundsin, et seisan töötava bussimootori kõrval. Aga ei, bussi polnud – lihtsalt kliima on selline. Üks sagedasemaid jututeemasid oli mai-juuni kuum, 40-50kraadine ilm.

Seda oligi vaja tõestada: ei, kõik ei kaki kogu aeg tänaval. Ühte junni väljutavat meest kauguses siiski nägin rongiaknast. Ja emad situtavad lapsi rentslis. Aga jah, mehed pissivad küll avalikult. A kas seda siis Tallinnas ei tehta?
Muu Aasiaga võrreldes India küll oluliselt räpasem ei tundunud. Kui su elu esimene reis on Indiasse, võib-olla tõesti raputab kupli hetkeks sassi.

20tunnine rongisõit on kukepea: kui sellest 10 maha magada India armee relvakasti otsas.Väike paus ja siis veel seitse tundi rongis.

Mina ja kerjused: Kadri kriiskas kohe: „Siin on 52 miljonit nälgivat last ja sa ei jõua neid kõiki ära toita!!!!“ Kohalikud ise annavad kerjustele raha heldelt, niisugune sotsiaalhoolekanne lihtsalt. Kui kerjuslapsed küljes rippusid, raalis aju küll sekundiga väärtasjade asukoha välja, kuid miskit kaduma ei läinud.
Kõikvõimalikud puuded ja defektid on ka nähtud. Kõige veidram oli neljakäpukil liikuv vigane naine, kõrval paariaastane laps, kes jalutas teda nagu koera.

Ootamatu fun: kauplemine kui mängu ilu.

Enam kõhedamaks minna ei saa: kell üks öösel muidu inimtühjas Jodhpuris vastakuti juhmakate tuktukimeestega.

Nädala kepimees: Goas rannas jalutades („Lähme nii kaugele kui jaksame!“) hakkas üks tüüp tegema kokk-kokk-kokk ja vaikselt oma lühkareid näppima. Vaevalt et ta sealt kokaiini oleks välja võtnud. Kõrvaline koht ka – ainult mina, Kadri ja Kokk-Kokk-Kokk. Siis mul oli küll tunne, et fuuuuuuuck... A noh, seksuaalelu elavdamiseks abiks seegi. Kuna me teenuse vastu huvi üles ei näidanud, ta seda ka vägisi ei pakkunud.

Ootamatu iluviga: jalad olid ikka suht kohe jõledas seisus, igimustad ja kannad parkunud.

Kui must on must: kuu aega rõivaste käsipesu. Erinevalt muust Aasiast polnud pesuteenus levinud või oli see kallis. See-eest oli WC-s alati ämber.

Legendaarne arenguhüpe: esimest öömaja meil jah ei olnud, aga edaspidi otsisime uude kohta minnes netist majutuse booking.com-st ära. Tõsi, 250 ruupia eest niiviisi tuba ei saa, aga uullalalaa kui palju on elu kergem. Meil pole varem ka nii luksuslikku reisi olnud – Indias saavad ka vaesed marmoris ja patjade vahel elada.

Printsess palee kiigetoas.                                                                 Kadri pilt.

Suur küsimärk: kuidas osta raudteejaamas rongipileteid? Päev otsa üritamist ja järeldasime, et mõistlikum oli ikkagi minna reisibüroosse ja maksta vahelt käputäis ruupiaid (paar euri) ja piletid käes. Või leiad kedagi, kes lääne prouasid tahab aidata oma tuttuue kredikaga.
Napilt jääb selles kategoorias teisele kohale küsimus: kuidas suudavad vanemasse keskikka kalduvad eurooplased end Goas pruuniks kärsatada? Mu võimete piir oli helesinisest valgeks saada.

Valguskiirusel mugavustsoonist välja: karjääri algus Bollywoodis, kui pidin kehastuma Soome turisti hääleks (india aktsendiga). Sellega suuresti mu muuvistaarivärk ka piirdus; pilti õnneks ikka taheti minuga teha.

Suhteliselt kuulus.                                                                            Kadri pilt.

Ainus vigastus: lehm tuli kallale.

Kihvt äri-idee: džunglisse minekuks pidi endale päästevesti selga rentima. Kohustuslik!

Suurim avantüür: sõita võõraste onudega kõrbesse nende maamajja. Millele järgnes ka suurim tahtejõuproov keelduda bhangist (kanepirüübe).

Krišna raudsuksuga kõrbemeeste suvilasse.                                      Kadri pilt.

Sajandi vihje: mitu korda pilgutasid kohalikud poolusalduslikult silma, et "very good antibiotics, great medicine!" ja ma olin juba jumala põnevil ja siis järgnes rummi- või kanepiülistus. Kanep on legaalne, aga müüa võib seda vaid riikliku loaga bhang shoppides.
Beetlit näritakse, aga sigaretisuitsetajaid oli minimaalselt (kui näiteks Indoneesia oled permanentses suitsupilves). Teles olid hoiatused, kui filmis juuakse või suitsetatakse. See ei ole tervisele hea!
Muide, isegi kui saade polnud inkas, pikiti sinna nii palju ingliskeelseid sõnu vähele, nii et vabalt sai kõigest aru :)

Toidu- ja joogikaart: hämmastav, kui mitmekesine on elu, kui jääb ära liha, alkohol, muna jne. Ja milline vauhetk oli avastada kontserdil, et oot, tuba noori inimesi täis, aga mitte keegi ei tarbi alkoholi.

Tõsine etteheide: „Te eestlased olete sellised vaoshoitud.“ Nõustun. Indialased ise on jutukad. Keeletase aiaaugu-inkast kuni selleni välja, et kasuta või Urbandictionaryt, et millestki aru saada.

Kõigel on piir: esimest korda tajusin reisides, et u 20. päeval sain ma täis. Pärast seda ei jaksanud enam uusi emotsioone vastu võtta ja tahtsin lihtsalt olla. Aga mis selleski halba, kui on võimalus olla.

Aasta reisiplaneerijad: suurem eeltöö ei teeks paha, et vältida lolle transpordiskeeme, a la sõidad Tartusse läbi Narva. Samas on sel isetegevusel ja oma vigadel ja neist (mitte)õppimisel suur väärtus võrreldes 100 prossa teiste poolt orgunnitud reisidega.

Umbes esimene mõte Eestis tagasi olles: viisa kehtib augustini, kas ma jõuan enne seda veel korra Indias käia?

Ja kuidas siis teisiti, kui lõpetuseks veel üks kaamel, armastuse sümbol.

JÄTKUB...

Homme: Tallinn-Delhi

„Tunnen end nagu 50aastane, meil on reisi 11. päeva hotell broneeritud!“ ütles Kadri. Inimene muutub, aga väga aeglaselt – ehk siis JÄLLE jõuame me uuele maale ja hakkame alles siis öömaja vaatama.
Olin nii kindel, et seekord on kõik teisiti. Ent sellises kohalejõudmises on mingi oma võlu. Kohandumine.

Muidu on mul vahelduva eduga reisipalavik u 37°C ja mäluauk. Midagi oska kaasa võtta. Magamiskott ja plätud, soovitas Kärt. Aga magamiskotti ma ei võta ja plätud on kadunud, nii et polegi nagu vaja.

Tänase seisuga on vaid sääsetõrje puudu, muud ettevalmistused on läinud sujuvalt. Ses mõttes, et teha ikka on, liigun muidugi ringi, to-do-list käes, ja aina kriipsutan. Aga teen kiirpostituse. Siis saan veel üle kriipsu vedada :)

VAKTSINEERIMINE
Terviseameti soovitusel peaks Indiasse minev turist olema vaktsineeritud A-hepatiidi, kõhutüüfuse ja poliomüeliidi vastu. Puudutab see siis kuni neljanädalalast reisi halbade hügieenitingimustega maakohtade külastamisega. Mul on muidugi varasemast terve kollektsioon mälupilte, kus puudub üldse igasugune hügieen.

Kõhutüüfuse vaktsiin aegus mul 2012. aastal ja Nepali jaoks ma seda uuesti ei teinud. Lihtne valem - arvestasin haigestumise tõenäosust, vaktsiini kaitsevõimet ja enda majanduslikku seisukorda. Ja ega vaktsiini mõju ju päevapealt ka aegu.
India tundub mulle juba nõks kangem vastane, kelle puhul ei pruugi piisata organismi poleerimisest kokakoolaga. Pluss lugesin tüdrukutest, kel oli samaaegselt nii malaaria kui kõhutüüfus. Seda küll Aafrikas, aga Ghanas peaks olema väiksem nakatumisrisk kui Indias.

Teeneline reisipatsient nagu ma olen, kaapisin kohusetundlikult Lääne-Tallinna keskhaigla nakkuskliinikusse Paldiski maanteel. Tüüfusevaktsiin võiks olla tehtud 21 päeva enne lendu (osadel andmetel kaks nädalat, osadel kuu).
Ei tulnud selle pealegi, et vaktsiin võiks otsas olla. Ikka siis tõsi, et tervist ei saa osta?
Aga hatšaaaa!!! Neli levelit valgeid kitleid ja otsus, et kuigi tüüfuse vastu vaktsineerivad nad vaid reisimeditsiini kabinetis jutul käinud inimesi ja sinna vabu aegu pole, tehakse mulle erand. Ju oleks saanud kuskil mujal ka selle süsti kätte, a palju parem oma tahtmine saada kui pika ninaga jääda.

Poliomüeliidi ehk lastehalvatuse vastu soovitatakse kümne aasta tagant kordusvaktsineerimisi teha, aga medtöötaja arvas, et kui just pikalt keelt õpetama ei lähe, ei ole vaja.
* * *
Pärast vaktsineerimist oli enesetunne kehvake. Päeva ilma uinakuta õhtusse ei saanud (see pole tegelikult ebatavaline), pea valutas ja palaviku lõi üles. Kahtlustasin stressi, grippi, ellujäämislaagrit Hiiumaal 7-kraadises toasoojas ja väljatõmmatud tarkusehambaid.
Aga kui tüüfusevaktsiin Typherixi kõrvalmõjusid uurisin, kattus mu argipäev pakendi infolehega: kõrge palavik, haiguse ja teadvuse kaotuse tunne, pea- ja lihasvalu. Taolised sümptomid pidavat olema sagedased – esinevad ühel juhul kümnest. Aga kannatused pidavat siiski olema võrreldamatult kergemad kui haigus ise.
Varem ei ole mul vaktsineerimisega midagi sellist kaasnenud, aga meditsiiniline personal võiks ikkagi paari sõnaga mainida võimalikke kõrvalnähte; mingit teavituslehte ju kaasa ei saa. Õde ütles vaid, et tarbi rohkelt vedelikku (aga mitte alkoholi) ja ära samal päeval sauna mine.

Antiseptilisi salvrätikud võtan kaasa, muus osas tavapärane medpaun (Tiger Balm, valuvaigistid, söetabletid, plaastrid, desinfitseerimisviin, piimhappebakterite tabletid).

VIISA
30 päevaks saaks Indiasse minna e-viisaga – ei pea passi ja pabereid Soome India saatkonda saatma. Aga muidugi oleme meie kohapeal 31 päeva, sest täpselt selliseks perioodiks olid lennupiletid kõige soodsamad.

Dokumendipilte oli mul hulgi, aga India jaoks on vaja 5x5 cm ruudukest. Vihje peale proovisin sellist varianti: saada olemasolev digitaalne näopilt fotopoele ja nad prindivad selle õiges mõõdus välja. Fotoluksist sain ma neli pilti ootetööna 50 sendi eest – pool koduteed mõtlesin, et milles nende ärimudel seisneb.

Tähitud postiga läks 9. veebruaril teele pass, väljaprinditud viisataotlus, lõivu tasumist kinnitav maksekorraldus (52 eur) ja passide tagasisaatmiseks vajalik postitasu (kahe passi puhul 14 eur) ja igaks juhuks tühi ümbrik passide tagasisaatmiseks. Selles samas ümbrikus passid ka 19. veebruaril tagasi jõudsid.

RAHAVAHETUS
Eestis ruupiaid vahetada ei ole võimalik. Võtan Elenalt saadud 179 talismanruupiat kaasa. Lihtne!

RIIETUS
Naisturistil oleks viisakas kanda katvaid rõivad, mis peidaks käsi-õlgu ja jalgu. Et mul selline garderoob puudus, sain heade inimeste käest paar maksiseelikut. Uus elamus!

Suurim muutus on aga kindlasti see, et ma ei võta arvutit kaasa. Pöidlad pihku, et ma oma fööni ja külmikuga parandatud iphone'iga ikka netti saaks!

Indiasse?! Jaa!

Miks peaks keegi tahtma oma puhkust veeta sita sees?
Raske uskuda, aga on selliseid inimesi. Näiteks mina ja Kadri.

Suurem osa elust on mul India kohta igasugune arvamus puudunud. Umbes neli aastat välistasin ma kategooriliselt kõike, mis puudutas Indiat. Loomulikult järgnes sellele nüüd see lühike periood, kui tean, et mu järgmine reis on Indiasse.

Vahepeal unustasin end lugema Marika ja Tomi blogi, sest Tom käis enne jõule Antarktikas. Millised PILDID! Vau! Noh, nii palju on süda rahul, et ma olen päriselus juba pingviini näinud. Praeguses vaesuses ostaksin ma selle 5000 taala eest vist talvesaapad ja käiksin hambaarsti juures.

Aga tagasi Indiasse, kuhu ma veel jõudnud ei ole. Miks sinna?
Kui muus osas on tähtede seis kuskil kuu peal, on hea, kui iga-aastane suur reis on  paigas. India tundub olevat oluline peatükk haridusteel – ja ma pole küll välja mõelnud, mis teeks veel kiiremini veel targemaks kui reisimine.
Usun ka, et praegu võib olla teine ehk ühtlasi viimane aasta, kui ma üldse nõustun sinna minema.
Mullu mõtlesin end enne Nepali juba Kerala rannapuhkusele, kuid jäime veahinnaga piletitest korduvalt ilma. Hakkasin end isegi juba harjutama muude india toitudega kui karri ja mündikaste (kumbki mu seedimisele ei istu).
Öeldakse, et Nepal on India tšill versioon. Seal elasin ma nagu muuseas üle nii kolme jalaga tänavalehmad kui minestamiseelse seisundini räpased toidukohad (kus toit oli muide hea). Turisti elu oli aga Nepalis ülirahulik, keegi ei pööranud tähelepanu ega tülitanud. Midagi sellist polnud ma mujal Aasias kogenud. Indias see arvatavasti ei kordu :D

Siis on mul nii-nii suured süümekad, et ma ei jälle ei jõua Malaisiasse oma Cheratingi. Igatsen väga. Geograafiline petmine juba teist aastat järjest. Samas jõudis mulle vist detsembris kohale, mida mõeldakse selle all, et oma probleemide eest ei põgene. Mul on see seni alati toiminud, kuid praegu kardan, et ka Cheratingis oleksin ma vist lõputult üksik.

Viimase aja reisid on mul olnud vaheldumisi kas omal käel või viimse minuti kellegi teise poolt paika pandud. Nüüd siis jälle 100% isetegevust. Kohati tundub, et planeerimine ongi palju põnevam kui kohapeal olemine (mis – tuleb tunnistada – on siiski palju reaalsem:)
Tänaseks on meil olemas ports lennupileteid. Tallinn-Delhi-Tallinn Turkish Airlinesi ja 430 euriga; ning siselennud Goasse (Air Asia) ja Jaipuri (Jet Airways).
Eeskujulik reisiplaneerija Kadri tellis India Lonely Planeti, mis ei ainult ei meenuta telliskivi, vaid ongi tellis. Soovitasin tal see kirvega pooleks lüüa, sest meil on ainult ühte osa vaja.

Et vahepeal on kõvasti džunglis ragistatud ja mägedes turnitud, algab kava seekord rannapuhkusega. Hurraa! See ongi eestlase ainus ja õige puhkus! Eriti veel hiidlasel.
Esimene uitmõte oli Andamani saared, aga need on nii ilusad, et sealt ei raatsikski lahkuda.
Jäi Goa – piisavalt kole, et isegi guugli otsingu esimesed 50 photoshopitud pilti ei lase end sinna unustada.
Kui kellegi igav on, soovitan ajatäiteks välja kalkullida Goa ranna, kus on kõige vähem lehmi ja venelasi. Umbes kõikide randade puhul kõiguvad hinnangud skaalal imeline-õudne. Kuigi ma ise ei viitsi Tripadvisorisse kirjutada ka siis, kui hotellimanager pingsalt kõrval passib või rott hammustab, ma IKKA loen neid postitusi. Täitsa kuldaväärt materjal, a la bangalos häiris rannaliiv ja vali meremüha.
Putin kuulutas Goa üldse ebasõbralikuks ja keelas venelastel sinna minna, aga selle peale ma siiski ei panustaks (loe SIIT).

Mu favoriidid on täna Benaulim ja Sernabatim ning lubasin, et rohkem randu ma läbi ei kammi. Aga kui kellelgi on paremaid ideid, lasku tulla. Äkki ikka on seal mingi reivi- ja massturismivaba salaparadiis?

Suurim uuendus on see, et esimene öömaja on plaanis eelnevalt bronnida (juba Eestis!). Et siis vältida traditsioonilist peata kana hetke pärast lennujaama kuskil transpordivahendis, et äää, kes viitsib välja mõelda mingi koha, kus maha minna. Kuigi leidsin juba soovituse, et majutusasutuse peaks kindluse mõttes otsima koha peal, olen siiski peaaegu veendunud, et äkki ikka teaks seekord, kuhu hütti esimeseks ööks minna.

Pärast nädalast beachi läheme Põhja-Indiasse kondama. Eesti hipid pidavatki koonduma märtsiks Riskikeshi.

Mis siis ikka, rõõmsat reisielevust mulle! Kohe-kohe saan ju hakata pihta oma lemmiktegevusega – mis riided kaasa võtta ja mitu rulli vetsupaberit varuda, et ei juhtuks nagu SIIN.
Mägedesse külma kätte seekord ei lähe, aitab (korraks). Mitme kliima jaoks asju kaasa tassida on tüütu, eriti kui pagas hilineb. Hea meelega külitaks 30kraadises kuumas, mitte ei jätkaks sooja pesu väel nagu ma siin praegu istun. Varsti kõnnin saris, kõrvuni valgust täis.
On, mida oodata!

Norras matkal

73aastane Harald paistis mulle kui must täpp seal rohekate kivide ja sinise taeva piiril.

Iga kord, kui ma meeterhaaval end kuhugi mäkke vinnan, on peas kaks mõtet:
1) „P****, milleks ma siin jälle kannatan?! Kas mingi füüsilise vormiga oleks praegu lihtsam? Mismoodi on võimalik, et ma olen kunagi seal, kus need inimesed seal kaugel?“
2) „Ai raibe, ma ei anna alla! Vot lähengi omas tempos! Keda kotib!“
Ja siis on jälle esimese mõtte kord.

Ilmselgelt olin ma oma matkakaaslasi alahinnanud. Õigemini eksinud, kui end nendega võrdväärseks pidasin. Kolmteist 55+ vanusekategoorias norrakat sammus mu ees Sølnkletteni tipu (1827 m) poole. Noh, ma pole aru saanud ka sellest, kuidas kitsed järsul mäeküljel elatud saavad.

Harald oli esimene, kes kohtumispaigas Lillehammeri hokistaadioni parklas mulle terekäe ulatas. Ta käis eelmisel aastal Tartu maratonil.
Välisajakirjaniku liitumine tekitas norrakates hämmeldust. Mulle eraldati isegi giid Erland, kes minu turvalisuse eest vastutas. Ta on poole kohaga projektijuht Lillehammeri matkaühingu juures, endine ajakirjanik ja online-meedia lektor. Ta tassis kaasa suure kaamera, et mind pildistada, ja veel kotitäie kraami mu ellujäämise nimel, kuigi olime mu varustuse läbi rääkinud ja duubeldada polnuks vaja.

Norrakatest rääkides rõhutatakse nende looduse- ja matkaarmastust. Erland poetas, et ärgu ma nüüd arvaku, et Norra pensionärid ongi kõik sellised mägedehullud; enamus on ikkagi kodus diivanis ja vahib telekat.

 Isegi Norras peetavat matkamist kalliks hobiks. Matkaspordi kodukat kammides võib selles muidugi igaüks ka ise veenduda. Samas peab kvaliteetne varustus vastu aastaid, isegi aastakümneid.
Mind matkapoe vaateaknale seisma ei panda, aga see-eest võin ma iga eseme saamisest oma loo rääkida. Liisu kapis seisnud shell-jope funktsionaalsust ei jõua ma ära kiita ja sinised kilepüksid poleks arvatavasti eales arvanud, et pärast kümneaastast jõudeolekut hakkavad nad välismaal käima. Mõnus on see kogemusega tekkiv vilumus, kuidas saan loodusjõududele vastu ilma pankrotti minemata.

Mõnumatkamine
Väga huvitav on see, kuidas eelnevad kogemused järgmisi mõjutavad. Matkata on Norras mugav. Rajad kaardistatud-mahamärgitud, ööbimispaikadega kaetud (Norra matkaühingul DNT-l u 500 majakest + eraomanduses olevad puhkemajad). Kui kõndida hütist hütti, ei ole vaja muud kui väikest seljakotti, ilmastikukindlat riietust ja matkasaapaid.
Et suuri kõrgusi pole, pole vaja aklimatti ja peljata mäestikuhaigust. Tippude vallutamiseks ei pea olema alpinist (liustikel on siiski vaja midagi osata ja/või kogenud teejuhte).
Õhtul sööd soojas toas, võtad kamina ees õlle või pudeli veini, pesed, käid ehk saunaski.
See ei sarnane mitte kuidagi Nepalile, kus sa püüad tossava pursuika ääres sooja saada, jood lumest sulatatud vett, kobid kahe räpaka teki vahele magama täisriides, sh mütsi ja kinnastega. Natuke aega toas tuult talunud, pead ikka kirudes minema välisust kinni panema – ikka ja jälle jätab keegi selle lahti.
Tõsi, ühendav lüli oli ka – laudadest kokkulöödud voodi. Imelikult kombel tunnen ma end neis porolooniribaga asemetes palju paremini kui peentes hotellivoodites, isegi kui tagumiku alla on kahe lipi vahele liiga suur vahe jäetud.

Teed näitavad punased T-tähed.

Into the wild
Mul on viimasel ajal tohutu metsikuseihalus. Lihtsalt tahaks mingit „pärisasja“ sisse ahmida. Seda ootamatum on pärast paljude matkaahvide unelmatesihtkoha Nepali avastada, et ehk Norra on hoopis rohkem see, mida ma otsin. Tallinnast 1,5tunnine lend Oslosse, 2 tundi rongiga Lillehammerisse, 2-3 tundi autoga.

Piirkond, kus ma käisin, oli Alvdal Hedmarki maakonnas, Rondane rahvuspargist kirdes. Norra pikkust arvestades mitte eriti kaugel. Korra päevas ikka kuuleb, et kui Norra kaardi peal ümber keerata, ulatuks see otsapidi Lõuna-Itaaliasse.

Olin nähtust vaimustuses. Sellist kõnnumaad olin ma näinud ainult soome sõjafilmides.

Võta ja joo - kristallselge mägioja vett ei pea tablettidega puhastama.

Selleks ajaks, kui mina kohale jõudsin, oli suvine matkahooaeg juba lõppenud. Kestab see juuni keskpaigast septembri keskpaigani, lisaks veel väga rahvarohke lihavõttenädalavahetus. Sügisene värvidemäng on küll kirkaim, mida võib kohata, samas tajud selgelt, kuidas kõik elav selles niigi üsna elutus keskkonnas hääbub, sureb või ära kolib. Hallikad liblikad siplevad viimastes hingetõmmetes. Matkamaja pidajad pakivad kraami autode peale ja lähevad talveks linna.

Kohtasime vaid kahte naismatkajat, muidu aga ainult kütte. Mehed kui muuseumieksponaadid.

Tedrejahil.

Põhjapõdrakütid jahihooaja viimasel päeval.

Erland seletas, et need on kohalikud maaomanikud ja eks neile meeldibki nii villane välja näha; samas pidavat need uued kosmosekangad iga liigutuse peale hirmsasti krõbisema, põder on aga endistviisi vanamoeline ja kuuleb selle kaugelt ära. Kahju, et põhjapõtru ei näinud. Aga mis ma kurvastan, ei näinud ka jahimehed.
Ma ei märkaks liikumatut põtra selle maastiku taustal vist ka mitte binokliga. A no tõesti ägedad olid need kütid, sõbralikud ka. Viskasid vahepeal me kotid autoga edasi. „Kui oleks olnud kamp Oslo matkajaid, poleks nad aidanud,“ seletas Erland. Küll on hea maakas olla, see on universaalne väärtus.

Ma ei olegi varem nii suure grupiga ja samas üksinda matkanud. 13 võõrkeelset vanainimest, kes olid võimelised nagu lupsti ilmuma sulle ükshaaval külje alla ja perfektses inglise keeles ilma- ja mäeasju arutama.

Selle roosa pilvetupsu sees oleva mäe tippu jalutamegi.

Rääkisin, kuidas ma üle 20 aasta tagasi Norras käisin ja et tahtsin tihedas ja tõsises programmis midagi hingele. „Oot, seda nimetadki iseendaga olemiseks?“ Nojaa, ei olnud jaa.

Kohati oli ebamugavustunne täiesti laes. Näiteks pärast tutvustusringi 13 arusaamatut esitlust öeldi, et nii, sinu kord. Siis oli küll tahtmine midagi seosusetut pläriseda eesti keeles. Muuhulgas pidi rääkima ka oma isiklikust matkaajaloost. Mul ilmselgelt on vaimustus suurem kui tegelik kogemus.
„Kuule, ise oled ju Himaalajas käinud...“ ütles keegi. Tuleb meelde jätta - Himaalaja on nüüd see valuuta, mida võib igas vestluses letti lüüa. Reisimine on üldse päästerõngas kesise suhtlusoskusega ida-eurooplasele. Alati muidugi ei satu seltskondi, kus saab silmade põledes uurida Florese ja Sumba kohta.

Mina ja maailm
Ükskõik, kuhu ma ei läheks, seisan ma silmitsi paljude ootamatute asjaoludega. Aga see on hea ka – kui ma kõike ette teaks, ei läheks ma kuhugi.
Seekordne mäematk oli palju külmem, kui eeldasin. Jälgisin Oslo ja Lillehammeri ilmaennustust ja see oli täiesti kasutu. Mägedes on ikkagi hoopis teistsugune ilm ja kindlasti ei ole see 17º C ja päike. Kui on 10 m/s, sademed langevad lumena ja all külas mõjub 6º C palavalt, võite natuke aimu saada, kuidas ma end tundsin.
Aga see kõik on õpetlik ka, hakkad analüütilisemalt mõtlema. Et 10º C juures piisab kahest kihist – sooja pesu pluusist ja tuulekindlast kilekast/shellist. Ülesmäkke minekul hakkab kiiresti soe.
Eile käisin Kõrvemaal fliisi ja shelliga, kuigi 5 kraadi on Eestis nagu juba jääaeg. Õige riietuse valimine nõuab tõesti kogemust, et ei peaks kogu aeg selga ja ära sahmima.
Seekord ei arvestanud ma ka sellega, et kui ma neljakäpukil tippu ronin, läheb mul kogu aeg selg paljaks. Ei osanud mõelda, mida tähendab tugev tuul sellistes tingimustes. Väga väsitav. Kui mul oli peas nii müts kui kapuuts, läksid Norra pensionärid rahumeeli kõrvade lehvides edasi.
Kui ma Lillehammerisse tagasi jõudsin, olin ma peast täitsa sooda. Olin päeval söönud ainult kaks võileiba. Sellest?

 Kümme tundi tuule ja käes üles-alla. Sellest?

Giid Erland. Tema vanaisa töötas kiriku juures ja vaatas mägedes käies alati selle pilguga, kust saab häid hauakive. 

Aga mul oli siiski ka 37,7 kraadi palavikku. Haigusevimm oli mul juba Tallinnast sees, aga ma tahtsin tugev olla ja mitte millestki loobuda. See nõudis mult väga palju tahtejõudu, ütlen ausalt.

"Tule kähku, meil on tali tagumikus!" ütles Erland, Mäetipp, kuhu mõne tunni eest ronisime, on mattunud lumepilvedesse.

Praktilist infot
Matka ka meetri ja tunni kaupa kirja panema ei hakka. Keda huvitab, võib mu käest ise küsida.

Sølnkletten (1827 m). Tipupiltidel on pisarad põsel. Tuulest.  

Oga Tiiu olin siin.

Kotipakkimisel tuleb meeles pidada, et seda pead ise seljas tassima, nii et kolme paari sooja pesu pole mõtet võtta. Aga muidugi täiskomplekt varuriideid, kuid oled läbimärg või -higistanud,
Kauss ja tass olid mul ilma asjata kaasas, õhukese magamiskoti asemel oleks vabalt võinud olla see magamislina (siidist magamiskott vms). Ja esimene asi, mille ostma pean, on termos.
Matka puhul pole vist midagi keerulisemat, kui ära arvata, kas võtta kaasa raamat või mitte. Seekord võtsin, aga lugeda küll ei jõudnud.
Ööbimiskogemus jäi mulle ainult Breisjøseterist. Hytte või cabin toovad mulle silme ette pigem askeetlikku metsaonni, see oli aga suur ja hubane. Tekitas kohe tahtmise maale kolida.

* * *
Okei, Norra on ilus küll, aga põhiküsimus: on seal siis ikka nii kallis?
Eesti hinnataset muidugi ületab, kuid Nepalist tulnuna ei tundu väga hull. Ja mugavuse-hinna tase on minu meelest kindlasti Norra kasuks.
Kuna ma olin külas kuninga kutsel, ei õnnestunud mul millegi eest väga maksta, aga võrdluseks DNT kodulehelt: ööbimine 40 euri tuuris, kolmekäiguline õhtusöök samuti u 40, ühekäiguline eine 20 euri, termose täitmine 6 euri.
Aga Norwegiani lennupiletid, telk, toidupakk ja priimus kaasa ja elagu säästuturism!

LINKE
Matkarajad, hinnad jms DNT (Den Norske Turistforening) ehk Norra matkaühingu kodukalt: english.turistforeningen.no
Norrakate pakkimissoovitused leiad SIIT.
Lennupiletid: Norwegian ja Estonian Air 
Rongipiletid: www.nsb.no (nt Oslo-Lillehammer 43 euri).

Mida ma Norras sõin

Näljane räägib ju ikka leivast ja nii ma mõtlesin, et panen kirja neli toredat toidukohta, kuhu ma sööma sattusin. See mõte tundus hea selle hetkeni, kui ma hämaras tehtud pildid üle vaatasin. Aga kui ma neid maitseid meenutan, on see ikkagi üks väga hea mõte.

Café Engebret
(Bankplassen 1, Oslo)
1857. aastal avatud Café Engebret on Oslo vanim restoran, mille püsikundede hulka on kuulunud sellised nimed nagu Ibsen, Grieg ja Munch. Ehkki norrakate künkad, lambad ja ladna olek lennutasid selle maa mu südames Uus-Meremaa 2-ks, saaksid kiivid ilmselt südari, mis numbritega Norras asjade vanust väljendatakse.
Ja veelgi südamlikum ja täiesti ootamatu fakt – seltskondlik vestlus võõrustajaga Sääretirbist ja sellest, mis Reigi pastoraadist saanud on. Sellele mõttele suppi ja kooki peale – küll maailm on ikka üks mõnus koht!

Kreemine kalasupp (149 NOK - eurohinna saab ümmarguselt 10ga jagades).

Panin mõned hinnad ka huvi pärast juurde – kes ei teaks, et Norras on suvaputkas 500eegised burgerid ja oma konserv ja vortsijupp peaks kotis olema.

Ekebergrestauranten
(Kongsveien 15, Oslo)
Ekebergrestauranten asub mäe otsas, nii et avaneb uhke vaade Oslo fjordile ja linnale (eriti ilus veel pimedas). Enne sööki saab end õues Ekebergi skulptuuripargis ära väsitada. Meie Norras viibimisele vägagi sobivalt eksponeeritakse seal peamiselt naistest inspireeritud kujusid. Koht on kuulus ka selle poolest, et seal jalutas Edvard Munch. Tema „Karje“ taustal olev vaade on vaadatud just Ekebergi mäe otsast.

Restoranis oli üllataval kombel ka esmaspäeva õhtul täismaja. Tundus selline sobilik valik tähtsamateks koosviibimisteks ja külaliste võõrustamiseks. Teenindus oli vilunult täpne ja tähelepanelik. Vägagi nauditav.
Mulle ikka meeldib see set-menüüde ootamatus ja konkreetsus – sööd seda, mida pakutakse. Väga tõenäoliselt seda, mida ise kunagi ei telliks. Meie kolm käiku maksis 650 NOK + mätšitud veinid.
Eelroog bisque fotovooru ei läbinud. Hoogne ettekandja oli taldriku ääres ka täis loksutanud; ma oleks peakoka käest tappa saanud sellise lohakuse pärast. Kakaone mekk tekitas mu lauakaaslastes desserdi kahtluse, üldiselt oli lihtsalt hasart leida supi sees need lisad, mis seal pidid olema nagu näiteks tilk hernepüreed.

Pearoaks toodud hirveliha – hea-hea! Pastinaagipüree, suitsused rooskapsad... Tõesti hea, frititud kartulikook oli siiski too much.

Mustsõstra-šokolaadi marquise (maakeeli kook) kookose-laimi jäätisega.

Cafe Elias (Elias mat & sånt)
(Kristian Augusts gate 14)
Võõras linnas üksi sööma minek oli palju valutum, kui ma kartsin. No kogu keha muidugi valutas matkast ja pea oli palavikust paks, a sööma ju pidi.

Valisin välja Eliase, mida mõnes kommentaaris peeti mõttetult kalliks. Aga vähemasti norra toit ja asukoht mu säästukuubikust mõne minuti kaugusel. Sellise hellitusnime panin oma Thon Hotel Munchi toale. Nats ehk ülekohtune, aken ju oli (kuigi selleni libistamiseks pidi jälgima, et telekat seina peale maha ei tõmba) ning Lillehammeri hotellituba oli veel väiksem. Ma olen küll aastaid hästi hakkama saanud umbes ruutmeetrises hunnikus, aga praegu on mu madrats nii suur, et üheinimesevoodis enam uni küll ei mahtunud peale tulema.
Eliase menüüst valisin välja tursa (229 NOK). Kala oli tuim ja kummine ning hämara toa ja nohuse maitsemeelega võis selle wokitud köögiviljadega sassi ajada. A noh, üle kõige käis ikkagi päikesekuivatatud tomati-kappari-oliivi-oliivi-sibula plöga mekk. Kõike liiga palju. Isu vähendas hirm, et nii ei jäägi ju ruumi magustoidule, mida tahtsin proovida.
Ettekandja oli rääkis mulle köögist pool portsu välja. Traditsiooniline norra magustoit trollkrem ehk munavalgest, pohladest ja suhkrust koosnev hapukas vaht, mida tasakaalustas magus kaeraküpsis (99 NOK). Mulle pohlad väga meeldivad ja oi kuidas tekkis tahtmine kohe pohlale minna.

Vaata trollivahu retsepti SIIT.

Trollkrem ehk pohlavaht.

Sjøhuset
(Østre Strandgate 12 A, Kristiansand)
Minu komandeeringusse mahtus kokku kolm linna. Viimasena Lõuna-Norra linnake Kristansand, millest kohe õhkus, kui mõnus on seal suvel. Noorusliku vaibiga, erinevalt veidi raskemeelsena mõjunud Lillehammerist. Mereõhk äkki?

Sõime õhtust Sjøhusetis (Meremaja), õdusas klaasseintega osas. Norrakatel on muidugi küünlad igal pool (ka metsaonnis) ja kogu aeg (ka hommikusöögilaual).
Sjøhuseti serveerimise kiirus oli üsna ulmeline. Tahaks öelda, et käik ja tund, aga neljas tund kulus meil seal veel. Lõpuks ma ei jaksanudki enam mõelda, et olen väsinud. Vestlused olid ka huvitavad.
Peab aga ütlema, et köögis oli hea päev – nii kuningkrabi kui merikurat olid maitseelamused, kuigi ma jääksin eriarvamusele umbes kõige muu suhtes, mis samuti taldrikule pandud oli.
Ploomikook rosmariinijäätisega maitses mega! Küll on ikka hea kodu-Eesti sooja šokolaadikoogi ja brüleekreemi valitsemisalast väljas olla. Ja (taas)avastada, kui palju võimalusi pakub koogi ja jäätise kombo.

Eelroaks kuningkrabi.

Pearoaks merikurat.

Ploomikook jäätise, õigemini jäätiseloiguga.

Kolm käiku degustatsioonimenüüst maksis 545 NOK.