Memory dick

Teen kiirpostituse. Ei ole aega ega tahtmist praegu mälestustes tuhlata, kuigi möödunud nädalast umbes miljontriljon pilti. Ma ei ole üldse eriti maganud, kuigi ma ei ole parajasti Las Vegases poissmeestepeol. Hiljem tegelen.

Laupäeval oli mul ootamatult viimane tööpäev; pärast läksime kõik koos välja. Pühapäeval oli lahkumispidu me aias. Esmaspäeval kraamisime ja prassisime mu restoranis. Teisipäeval viimane lõuna Bar Reggios ja õhtul asjade laialijagamisüritus. Tänane päev kulus koristamisele ja asjaajamisele. Andku ehitusjumalad mulle andeks, et noaga kahhelkivide vahelt hallitust kraapisin. A no tõesti, kõik hallitab. Isegi Prada kingad ja EBSi turukott.
Ja aitäh Sulle, noor blond eesti ori, et viitsisid hommikul vara tulla!
Saime tagatisraha ilusti tagasi ja homme kolivad leedukad sisse.
Üliemotsionaalne aeg, a ainult kaks korda olengi ainult nutnud.

Olude sunnil pidi läbi viima mitu kriisikoosolekut, sest linn, kuhu pidime sõitma, läks katki. No ja see hotell, kus me peaks magama, sai ka otsa.
Hommikuse telefoneerimismaratoni tulemus on ikkagi see, et lendame põrgukatlasse ehk Christchurchi. Sealt saame auto (mida nad ei saa küll puhtaks pesta), et allapoole Queenstowni sõita. „New Zealand authorities are requesting customers avoid non-essential travel to Christchurch", aga kuhugi peab ju minema ja Liibüa on liiga kaugel.

Püsige lainel. Head vabariigi aastapäeva,

Tiuks

* * *

Igal asjal oma aeg - 17. juulil lisasin GALERII

Kolleegidega Caffe Romas

Umbes poolgrupikas:

Kodune aiapidu

Järgmisel hommikul: hakkisin kaks tundi bruschettakatte tomateid, abivahendiks mõtteid (aga ka punnitatud naeratust) kinni hoidev peapael.
"Totaalne muutumine KODUERI" esitleb: 443 Liverpool aed
Sööklasektsioon:
Heiti tegi kaks päeva kooki:
Tšikid:
Kas kellelgi on laudlina-kinolina pilte ka?

Õhtusöök Veleros

Migueliga:
Toidufoto konkursi eripreemia "Ära enam kunagi toidupilte tee":
Igapäevane vaade - Sydney central business district:
Aeg avitab - isegi Woolloomooloo Wharfi võib taga igatseda:

* * *

Kakerdised tuterdavad viimast korda Oxford Streedile, seekord Krissule külakosti viima:

Nelja pöidlaga unekotid

See oli juba paras naljanumber, et minust saab esimene turist, kes lahkub Austraaliast kängurut nägemata. Loomaaed tundus petukaup ja nii ma punnitasin igal väljasõidul silmi lahti hoida, aga ei kedagi. Ega Hiiumaal ju ka iga õhtu kitsed üle tee jookse.

Nüüd on see süütus läinud.

Lone Pine Koala Sanctuary asub Brisbane'i külje all ja reklaamib end maailma esimese ja suurima koaalapargina. Kui see varjupaik alustas, oli seal kaks looma. Nüüd on neid üle 130. Talitajad teevad neil kõigil vahet. Aga see pole eriti keeruline, sest nad jagunevad ju emasteks ja isasteks ning pealegi on igal loomal iseloomulikud laigud nina otsas või mujal.

Kes siin tahab mu juttu 4. klassi loodusõpetuse referaadiks kasutada, siis palun väga.

Koaalasid peetakse ekslikult karuks (inglise keeles koala bear). Tegelikult kuuluvad nad kukkurloomade hulka. Elavad nad austraalia idarannikul. Kuigi neid on vaid ühte liiki, on nad sõltuvalt kliimast erineva suuruse ja karvkattega. Ei tea täpselt, kui palju on neid loodusesse alles jäänud. Kuskil 100 000 kandis. Seda pole just palju siinsete mastaapide juures, kui näiteks suurim farm on Belgia-suurune (kinnitamata andmed).

Siin pildi peal on kaks ninapidi koos nunnukat. Ei midagi sensuaalset, niiviisi öeldakse "tere":

Teatavasti on koaala toidulaud üheülbaline – eukalüptilehed. Seejuures tuleb mainida, et rohkem kui 700 olemasolevast liigist kõlbavad neile ainult 50. Päevas närivad nad umbes pool kilo lehti ja energiat jätkubki enam-vähem ainult söögi ajaks. Oma viiest ärkvelolekutunnist pühendavad nad kolm söömisele.
Muul ajal tukuvad niisama. Puu otsas püsimiseks on neil sörmed (viiest kaks on pöidlad) ja varbad nagu tangid.

Mujale neil asja polegi, sest lehtedest saavad köik vajaliku ju kätte. "Koaala" sõna tulebki aborigeeni väljendist "ei joo".

Ehk siis kokkuvõttes suht mõttetud loomad, keda päästab nende nunnu välimus. Seepärast tahetakse neid ka illegaalselt koduloomana pidada, mis pole aga eriti hea mõte, sest koaala kakib u 300 korda päevas (kui ma öigesti aru sain...).

Eelmise sajandi alguses tapeti koaalasid massiliselt. Ja mitte et nende nahal olulist väärtust oleks – oh ei – seda kasutati pakkematerjaliks klaasist esemete ja keraamika jaoks.

Koaalabeebid on nagu lapsed ikka, agarad ja mängulised. Siin on Airi tehtud seeria:


* * *
Siis on seal pargis ka muid elukaid, sh viite liiki kängurusid.




Emu ja ema.
Kerjus-paabulind sööklas.

* * *
Lone Pine Koala Sanctuary annab küll ülavaate austraalia loodusest, aga eks see on muidugi pensionäridele ja lastele mõeldud versioon. Mis metsaloom see ikka nii väga on, kui teda kotib ainult see, kas sa söödad teda või mitte. Seepärast oli Laose gibboni ahvide retk kindlasti meeletult ehedam, kuigi me gibboneid ei näinudki.

Aga jah, ega need metsavahe-koaalad oma elust-olust räägiks ja katsuda ju neid ka ei saaks. Käperdamine tekitab neile stressi, näiteks kõrvu ei tohi katsuda ja nii.
Turistid koaala kallal.
Taevasse kõrgutavate eukalüptipuude asemel on sellised toikad, mille küljed on nagad ja topsikud, kuhu pannakse värsked oksad.

Sissejuhatus äärelinna pereellu

Eelmise nädala lõpus käisin Brisbane’is perekond Ilissonil külas. Nende kodu asub rohelises ja rahulikus linnaosas The Gap.
Muide, nad maksavad oma uue nelja magamistoaga maja eest sama palju kui me oma Sydney kööktoa eest. Ja me ei maksa mingit kosmosehinda siin. Kuna nõudlus on suur, lubas omanik pärast me väljakolimist rendi hinda tõsta.

Brisbane elas oma rahulikus rütmis. Jaanuarikoledusi meenutasid vaid räsitud jõekaldad ja pruun vesi, mis enne olevat sinine olnud.

Lugesin raamatuid, vaatasin filme ja kantseldasin lapsi.

Võiks selle käigu kohta veel nelisada kaheksakümmend seitse korda "rahulik" öelda, aga oma adrenaliinihetked sain ikka kirja.

Kuidas võõrastega tutvuda

Sydney lennujaamas Brisbane’i lendu oodates peame teise väravasse minema ja poiss mu kõrval küsib, kas see oli nüüd 39 või 49.
Pärast istub ta mu kõrvale. Vaatan ta Peruu kilekotti ja teen juttu, et kas ta on Lõuna-Ameerikas käinud. Poiss seletab, et elab Colombias ja tegeleb näitlemisega. Muidu on aga Sydneys sündinud, Cairnsis üles kasvanud ja praegu elab pere Brisbane’is.
Minu Eesti jutu peale ütleb, et ta teab ka ühte eestlast; näinud pole, a sõbra sõber.
Räägin, millega Eestis tegelesin ja et siin olen hoopis ettekandja. Siis ta räägib oma jälle oma sõbra eestlasest ja mul pole enam kahtlust ka, et tegu on Kristjaniga.
“Kristjan on mu naaber, sisuliselt elame koos,” ütlen talle.
Ja selgub ka, et see ühine sõber on Chris, ameeriklane, kes oli ka meie juures jõuluõhtul.

Kuidas poes käituda

Siis ma käisin ka esimest korda elus Ikeas. Suur pood!
Airi jäi kassasse maksma. Ma läksin rootsi toidukraami uudistama.
„Niimoodi läksidki läbi?!“ küsis Airi pärast.
Ma ei saanud täpselt aru, et mis selles imelikku on, et lihtsalt poest läbi jalutada pohlamoosi, lihapalle või lagritsat ostmata.
Selgus aga, et see lastele mõeldud telk mu käes oli maksmata ja Airi ei jõudnud imestama hakatagi, et kas ma olen nii muutunud: lihtsalt passin peale, et müüja kõrvale vaataks ja marsin kassast läbi.
Muidugi oli see lihtsalt hea ajastus, ei jälginud ma mingit müüjat ja siis tuiasin südamerahus mööda keskust ringi, varastatud telk kaenlas. Sest ma ju arvasin, et Airi tasus selle eest juba ammu.
Pärast oli juba imelikult tagasi minna ja teatada, et olen varas.

Kuidas lennuki peale jõuda

„Kui kaugel lennujaam on? Peaksin juba seal olema...“
„Oleme poole maa peal, veerand tundi veel.“
Selge, mis seal siis ikka. Jõuab vast ikka.
Aga.... Jõuame hoopis teeremondi ja ümbersõidusildini. DETOUR… DETOUR.. DETOUR…
Hakkan natuke närviliseks muutuma. Samas on see kõigest Austraalia siselend, vahemaa alla 1000 km, tööle vast ei jõuaks, aga midagi pakilist ees pole.
Vihma sajab. Autod venivad uimases rodus. Lõpuks saame kiirteele, et siis enne lennujaama jälle oranži teetöömärki näha.
Kell 11.30. Kümme minutit lennu väljumiseni. Annan alla. Tegin internetis küll check-ini ära, aga turvakontrollist peab ikka läbi minema ja pealegi ei tea ma täpselt, kuhu minna.
Siis hüppan autost välja ja pläterdan lennujaama poole nii kuis jalad võtavad.
Minu lennu numbrit tabloo peal pole.
Lähen turvakontrolli, õnneks pole seal palju inimesi. Ütlen, et mul on hirmus kiire. Turvamehed naeratavad, et jõuab küll. Ida-eurooplane ikka ju kardab, et alati saab sõimata.
Pärast seda pean ma täiesti „juhuslikult“ läbima lisaturvakontrolli (nagu ka Sydney lennujaamas). Tahan jooksu juba jooksu pista, sest mul on ju endiselt kole kiire. „We haven’t finished yet!“
Olen „clean“ ja saan tulema. Ka nüüd ei näe ma ekraanidelt oma lendu, et teaks, kuhu väravasse minna.
Aga kuhugi suunas peab ju jooksma ja võtan suuna ainukese Sydney lennu poole. Gate nr 32, umbes kõige viimane.
Umbes 29. juures on Tiger Airwaysi koridori viit. Jee!
Lükkan paberid letti - korras!
Igaks juhuks lähen lennuki poole ka veel joostes. Airile jäi isegi head aega ütlemata ja kalli tegemata, sest nii kindel tundus see, et jään Brisbane’i natuke kauemaks.
Aga 11.37 olen lennukis. Otsaesine on higine, tunne on hea.
Jalad valutavad sellest pingutusest veel viis päeva.

+41

Tegin endale Exceli tabeli nende lendudega, mis lähiajal ees ootavad. Neid on esialgu seitse tükki ja ikka ei jõua kaugemale/lähemale kui Bangkokki.

Viimased nädalad on olnud sisuliselt aasia treeninglaager. Selle mööndusega, et oma 25-kilost varanatukest ei ole kaasas kandnud (a pea on reisiplaneerimisest piisavalt raske olnud ja tööd pole eriti teinud).

Kui eesti firmad suudavad oma pressiteatesse alati leida midagi, milles nad on oma tänava, Tallinna, Liivimaa, Baltikumi või Ida-Euroopa mastaabis esirinnas, siis austraalia ilmauudises on kindlasti fakt, et tegu viimase aasta või kolmekümne või sajandi või ajaloo rekordiga (nagu see koletu torm Yasi).

Siin Sydney kandis oli nüüd viimase 150 aasta pikim kuumalaine.

Öine miinimumtemeperatuur jäi ka mitu head pügalat kõrgemaks, kui tavaline päeva keskmine.

Eile oli grande finale - kesklinnas mõõdeti 41,5 kraadi. Muidu on nii palav olnud läänepoolsemates suburbides. Arvestage, et õhuniiskus oli umbes 30 protsenti. Ühesönaga – olematu.

Maanteede tabloodel teavitati, et kehtib total fire ban – tuletegemine rangelt keelatud. Kui et taha just veel 14 aastat Austraalias olla (kinnimajas). Teeäärsed pruunikskärsatunud murulapid lausa karjusid tiku järele.

Öösel langes temperatuur 35 kraadini ja õllekad olid täis inimesi, kes magada ei saanud. Õnneks oli laupäev.

Meie koobaskorteris pole konditsioneeri. Pole üldse ühtegi asja, mis seda sooja öhku oleks ringi keerutanud. Peale sääskede muidugi, aga need magamist teatavasti eriti ei soodusta. Siinsed sääsed on vaiksed, väiksed ja väledad. Mässiv sitapead. Tööl oli umbes sama seis, aga veel palavam ja sääskedeta.

Täna öösel on 15 kraadi jahedam. Cool!

* * *

Panen siia teadetetahvlile lähiaja (kiir)visiidid:

Brisbane: 10.-13. veebrur

Uus-Meremaa: 24. veebruar - 2. märts

Melbs: 2.-3 märts

Malaisia: 3.-10. märts

Tai: 10. märts - ...

Nagu mitmed teist on omal nahal tundnud, siis poolteist aastat tagasi ei saanud ma iseseisvalt isegi mitte üle tee mindud. Sellest skeemist on üks Uus-Meremaa ots Mareti, Delmari ja Soolepaga, aga ülejäänu pean läbima oma tarkusega.

Ega ei pea mainima, et esialgsed plaanid on umbes 17 korda muutunud.

Ja et mul läheb ikka vahel meelest ära, et võta otsus enda sees vastu, hakka juba otsapidi juba kahetsema ja asjad loksuvad ise paika (või siis lihtsalt jõuavad kätte...).

Sellised eriti mönusad äratundmishetked oli mul näiteks siis, kui tutvusin Katiga, ja sain Kadrilt kirja, et ta on endiselt Malaisias.

* * *

Pearl Beach +41,5-kraadisel päeval

Ikka veel imestan, et miks ma olen köige valgem inimene. Kuhu on kadunud minus ehtne eestlane, nonstop-päevitaja?
Mu lemmikpilt nüüd tükk aega.
Tegelt on meil kehad ka.
Teine jahutusmeetod: roni auku. Tais kaevasid koerad, siin usinad austraalia lapsevanemad.
Mul oli kaevetöödeks Heiti. Järjekindlat vormis ta mu pragunevaid rindu.
Selline toode valmis kohalike jömpsikate ja pereisade röömuks. Oma röömuks sain kogu loomeprotsessi vältel ölist tilkuvat wrappi süüa.
Ilus päev!

Ma ei tea veel, et juba 1,5 tunni pärast söön koduaias Heiti tehtud kanamaksapasteeti.

Ilus päev!

Pildid Heiti fotokast.