Tegelikult on elu nagu raamatus. Nagu Stephen Leatheri „Private Dancer'is“. See on eesti keeles ka, lugege. Seal on juttu 15 aasta tagusest ajast, aga sittagi ei ole muutunud.
Rootsi sotsiaaltöötudengid, kes tegid Patongis välitööd ja üritasid baaritüdrukuid „pöörata“, ohkasid, et tüdrukud ei taha loobuda 30 000-baadisest kuuteenistusest, et minna müüjaks ja saada 6000. Elu tahab elamist ja perekond raha.
Antonil siin on tai pruut. Pruut on ilus ja iseteadev ja enda arust iseseisev ka. Pruudil omakorda on Inglismaal „sõbrad“, kelle telefonikõnede ajal ta läks alati omaette rääkima. Nüüd läks tüdruk Inglismaale sõpradele külla. Tüdruku vanemad aga korraldavad Antonile järgmisel nädalal sünnipäevapeo.
Või siin Dan, kes on paks, raske lapsepõlve ja madala enesehinnanguga. Preili on tõrges ja hambutu.
Ta töötas lady baris, aga ainult nädal aega. Nii mamasan ütles ja Dan usub mamasani. Dan andis tüdrukule lapse jaoks raha ja läks nüüd kuuks ajaks ära. Laps ei ole tegelikult Dani oma - ta ei saagi lapsi - ja elab tüdruku vanemate juures. Dan ei läinud tegelikult kuuks ajaks ära, vaid läks Mehhikosse elama.
Looma- ja taimeriigis nimetatakse sellist kooseksisteerimist sümbioosiks – eri liikidesse kuuluvate organismide vaheline vastastikku soosiv suhe.
Ärgem unustagem meie hullu naabri Andy tai pruuti, kelle tuulepäisatud puuvillased trussikud on siiani me lillepeenras.
Ehk siis, kuidas teie reageerite, kui naabrit on vaja korrale kutsuda?
Õige, võtad virutamiseks pesukuivatusresti. Tai pruut teab ja teeb. Selline krapsakas tüdruk.
Taipruut podises, et pole meiesuguseid litsakaid farange enne kohanud. Ta muidugi oli olnud infosulus, sest parajasti oli külas Juha, kellega on meil täiesti platooniline naabrionu-suhe.
Ma isegi ei tea, miks ma ikka veel imestan olukordade üle, kui näiteks intsidendi (mitte selle meie naabdridraama) põhjenduseks saan tai sõbra käest hapu naeratuse saatel vastuse: „Thai people hate farangs.“.
Nii konkreetne ja enesestmõistetav selgitus, et tunnen nagu saanuks kaikaga aeg-luubis pähe.
* * *
Ükspäev nägin omaloomingulist tunnuslauset „Ko Tao - a sunny island for shady people“. On jah pisut sügavam kui „Paide - Eestimaa süda.“
Kahtlemata on siin nii värvikaid tüüpe ja kui ka veel vürtsikamaid olukordi.
Näiteks on meil siin üks serblasest sõber, kes on enne elanud Rootsis, Lõuna-Aafrikas ja Tansaanias. Bändimees ja muusikaajakirjanik.
Tal on nii pöörane perekond, et kui Kusturica filmid seda teaks, et teeks nad uups! ja jätaks end pooleli... Usuhullust vanaema, kokaiinilembene ema ja kari õdesid-vendi, sealhulgas gei, lesbi, teine õde, kes sai 17aastaselt lapse ja abiellus pastoriga ja siis lahutas; kogemata kombel normaalne piloodist vend.
Milan ise tundub täitsa täie mõistuse juures ja moodustab ootamatul kombel pool kõige harmoonilisemast paarisuhtest, mida võib ette kujutada.
Seesama Milan rääkis ükspäev, et nägi kahtlasi kingadega tüüpe. Et immigratsiooniametnikud on vist ikkagi veel saarel. Siin ei kanna ju keegi sokke ega kingi. Inimestel polegi kingi. Siin tulebki kahtlustada, et on Immigration või võõras politsei.
Kui olime just hakanud raha eest asju tegema, tuli kõne, et Immigration tuli saarele töölubasid kontrollima. Turistiviisal on ju sõnaselgelt öeldud, et töötamine keelatud ja ilmselgelt on turistiviisa see kõige levinum tööviisatüüp. Kontroll käib nii, et osasid kohti ei kontrollita.
Kui küsisin nõu, kuidas end legaliseerida, anti selline skeem: maksa 30 000 baati ja hakka ettevõtjaks ja siis viisa on 19 000 aastas; kolme kuu tagant peab maalt väljas käima.
Ei tea siis täpselt, kuidas sellega on, aga immigratsioonielevus keerutas tolmu küll.
* * *
Vaatasin Karini Tai albumit. Seal on püssikeelupilt.
Arvatavasti on tegu täitsa asjakohase märgiga.Meil siin võis umbes kuu aega tagasi olla tunnistajaks, kuidas üks tai tüüp lasi teisele kuuli kõhtu. Kaks taid omavahel. Väidetavalt täiesti tühise probleemi pärast. See toimus rahvarohke Office Bari kõrval tätokasalongi ees. Võiks öelda, et inimelu ei maksa siin midagi, a vähemalt läks tulistaja pakku. Öö on arveteklaarimiseks siin muidugi tõhus ajastus, sest kriitilised patsiendid tuleb panna hommikuse Ko Samui laeva ootele. Paar päeva hiljem olevat kannatanu šansud olnud 50:50, pärastisi enam ei tea.
Hullu ja enesekontrollipuuduliku naabri Andyga on meil mitu tüli olnud. Sellised inetud sõnelused. Kui siia kolis uus naaber Juha, kippus Andy füüsiliseks. Ta muidugi ei olnud loll - õrritas esimese löögi ootuses. Juha muidugi pole ka loll, ei allunud. Taipruut kriiskas, et kutsub politsei. Eks ta sai isegi aru, et meid polegi ju õieti milleski süüdistada. Andy sõitis demonstratiivselt minema ja tuli tagasi, öeldes, et kõik on korda aetud. Arvatavasti sõitis teeristi ja tagasi, selle ajaga poleks 7/11-nigi jõudnud. Juha oli aga vahepeal helistanud oma sõpradele, kes otse voodist siia tormasid, püstol põues. Ei teadnud ju täpselt, mis värk on. Andy oli selleks ajaks juba tuppa kobinud. Muide, ta oli isegi Juha ees vabandanud. Mis üle jääb, kui pole priisata siinse suhtevaluutaga, milleks on „saarel elatud aastad.“
Täna hommikul ärkasin selle peale, et me vaga naaber jõudis koju, kuses oma ukse ees ja lasi siis hea kärtsu peeru.
Me naabrimees Juha on mitmekülgse kui Juha Vuorineni samanimeline kangelane, ei ole ainult merrekusemine, homofoobia ja harjavarrenikk. Juha on nagu soome maskott: korralikud joomatuurid ja veel korralikumad pohmakad, bangkoki senaatori tytrest ekspruut, ja unistus, et kui wifi saaks, küll siis laeks netist porri.
Väidetavalt on Juha Ko Tao viimane haiohver. Hai hammustas ta suure varba ära. Teise jala pealt näitab ta sulle hea meelega hambajärgi ja räägib, osa tema grupi sukeldujatest ei saanud arugi, et hai ta lestad pooleks haukas. Just seletas, ükskord öösel näris sajajalgse moodi putukas kaks korda ja hoolimata kahest pudelist sambucast pidi ta valu pärast üles kargama. Pärast tuli latakas nahka hammustuse ümbert ära.
Alati on tal mõni südamlik lugu varuks. Näiteks kui ma ütlesin, et ma kardan madusid, rääkis ta oma sõpradest, kelle kööki ronis siuke madu, et ulatus ühest seinast teise, täpselt viis meetrit pikk.
Ja siis meil saarelt lahkumise puhul hipipidu. Juha rääkis, et tema eelmine lahkumispidu maksis 100 000 baati – 24 kasti õlut, 20 grammi kõuki ja 20 pitsat.
Meil läks kahe peale kaks tuhat.
1 kommentaar:
"Mis see on?" küsis Eneken, kui pilti nägi.
"See on onn, kus tädi Tiiu elab," selgitasin ma lahkelt.
Nii et peatselt siis juba näemegi tädi Tiiut, kes vahelduseks lennukiga ei lenda :)
Postita kommentaar