Kole on olla, kui ilus on möödas

Päeva kokkuvõtteks: unistasin ebamugavustest ja ma sain, mis tahtsin

Teel Melakast Kuala Lumpuri tuli pähe, et äkki on Indoneesia viisa jaoks vaja ka väljalennupiletit.
Lennujaamas oli täpselt nii palju internetti, et tuvastada, et tõepoolest võiks Visa on Arrivali jaoks olla 25 dollarit, vähemalt kuus kuus kehtiv pass ja väljalennupilet. Piletiostmiseks ei olnud aga enam piisavalt internetti.
Kaks kõva reisiplaneerijat lähevad kuuks ajaks riiki, kuhu äkki ei lastagi? Äkki saab Padangi lennujaamas veel kähku internetti?
Selgus, et Sumatra suuruselt kolmanda linna (miljon elanikku) lennujaam on pigem selline supsti/sisse supsti välja ja internetti pole seal kõll kuskil minna. Maksime viisalõivu ja seisime passikontrolli sappa, süda natuke saapasääres. Muidugi selgus, et ametnikke huvitas väike flirt palju enam kui mingi lennupilet.

Lonely Planet hoiatab, et Indoneesias valmistu celebrity-staatuseks. Aga kõrri ei karga mitte paparazzod, vaid piraattaksomehed. Enne juba kleepis külge isehakanud porter, kes tahtis me kottide tassimise eest raha, kuid ei osanud nii palju inglise keelt, et seda välja nõuda.
Unenäolisest Melakast tüüpilisse Aasia suurlinna saabumise šokk. Järjekordne maailma p****auk.
Linna jõudes selgus, et polegi sellise aadressiga maja, nagu olime välja vaadanud.

Võtsime lihtsalt järgmise ööbimiskoha (Immanuel Guest House) ja jäime sinna, et midagi võetud oleks. Suhteliselt kole hiina urgas. Kahese toa hinnaks 200 000 ruupiat. Väheste turistidega kohas ongi see häda, et küsitakse, nii kuis nulle tunned. Piltide pealt näeb see koht üllatavalt fotogeeniline välja. Muidugi ei olnud meeles, et enne magamaminekut tuleb end sääsetõrjega sisse pritsida ja nii nad käed ära närisidki.

Külalislahkust oli ka täpselt nii palju, et hiinlane vedas näo vingu, et peab meile hommikul laua katma.

Olime infosulus: kuidas jõuda hiina urkast Kersik Tuasse, kust alustada matka Kerinci vulkaani otsa. Õnneks asus turismiinfo ümber nurga. Uksel ilutses küll silt BUKA OPEN, aga muidugi oli kinni nii see, kui ka kõik muud uksed (kes siis laupäeval ikka töötab). Kohe ilmus paar vanameest, kes ajasid Kersik Tua teemal ikka puhast udu.

Läksime randa vaatama ja hakkasin lihtsalt valjusti naerma – prügilombi mullane kallas, mis on täis pikitud tohutu hulga laudadega „restorane“, milles ei ole ühtegi inimest.

Öömaja kõrval oli moekas toidukoht. Süüa tellisin piltide abil ja huupi. Mis teha, kui Indoneesias kõneldakse üle 300 keele ja ei oska neist ühtegi. Padangis saime kohe esimesel tunnil tööpakkumise – ühte tubakafirmasse inglise keele tunde andma. Endal oli tunne, et ei jaksa ära oodata, millal sellest koledast kohast pääseks.
Kerinci giidile olime eelmisel õhtul kirja saatnud (normaalsed inimesed teeks seda vist veidi varem). Õnneks oli me valitud, väidetavalt parima inglise keelega giid vastanud ja pakkunud välja variandid, kuidas me Kerincisse jõuaks. Vahtisime Kadriga kahekesi ekraanilt kirja ja vahetasime teooriad, mis seal võiks kirjas olla.

Hiina urkas ootas meid mees, kes juba teadis, et oleme Eestist. „Kuulsin, et tahate Kersik Tuasse minna. Ma oskan indoneesia keelt, nii et me võime üksteisele kasulikud olla.“
Saage tuttavaks, 66aastane itaallane Paolo. Mehhikost. Maailmas pole vist kohta, kus ta elanud ei oleks.

Eluaegse rändurina pole tal peret ega juuri. Igaks juhuks on ta mõelnud endale välja 2 last ja 3 lapselast. Inimesi, kellest ta hoolib, on kokku ehk umbes viis. Parema meelega suhtleb ta hoopis loomadega. Meiega rääkis ta küll nii palju, et tegime seda Kadriga vahetustega, et üks vahepeal puhata saaks. Elutarkusi tuli tal kui (higihaisuse kaenlaauguga) varrukast: parim asi on söögijärgne sigaret ja ainult sellepärast ta sööbki. Seletas, et aja ja koha määratlemine tekitab indoneeslasele raskusi ja seepärast ongi nende juhised selline umbluu, et et nad viisakusest mõtlevad midagi välja. Ja nii edasi.

Padangi köök. Kõikidest neist kausikestest tassitakse sulle midagi lauale ja maksad selle eest, mille ära sööd.

Esimeseks õhtuks võtsime siiski natuke viisakama eine.

Õhtul anti mulle vastuvõtulauast telefon – kes helistab mulle hotelli telefonil?! Midagi ei saa aru. Hiljem selgus, et helistas keegi, kes oli kuulnud, et me tahame Kercinisse sõita. Isegi, kui me midagi aru ei saa, levib info siin kiiresti. Huh, see on alles esimene päev Indoneesias.

Kes siin tahtiski mitteturistikaid paiku?