Tingel-tangel-džungel

Kära oli siiski vähe, ainult sääsepirin ja gibonid. Sääsed olid pildile jäämiseks liiga pisikesed, gibonid aga pelglikud ja kavalad seal puudeladvus..

Keelitasin Juani, et ta ei võtaks minu pärast vaba päeva, aga ta ütles, et on juba kolm päeva tööl käinud ja väsinud. Muidugi on väga huvitav, kui keegi oskab sulle rääkida rohkem, kui oma silm seletab. Juan oli hästi valmistunud: kotis olid tal köiejupid mööda kaljut randa laskumiseks ja muljetavaldav kamuflaažnuga.

Ühtlasi pakkuge, kui vana see tüüp on (ja siis pakkuge uuesti).
Pärastlõunane mäkketõus on sellise kuumaga ikka ülihigine ettevõtmine. Mul oli pulss nii laes, et pidin uhkuse maha suruma ja paluma tempot aeglustada. No et sääsetõrjet peale panna ja nii.

Valik erinevaid tüvesid. Umbes mitte kuskilt ei tohtinud kinni haarata, sest igal pool olid ogad või sipelgad.

Erineva kaliibriga tarzanid:

Noor jõujuur:

Väga suur hall liblikas, kelle pildile saamiseks pidi väga palju hiilima:

Veel midagi halli - ei midagi uut siin ilma peal - metsasea songitud auk:

Tagasi maheda briisi käes.

Ajan juttu türgi paarikesega, kes pole kahe kuu jooksul ühtegi kala saanud.

Ilus pilt, aga õudne vaadata.

Enne pimedat džunglist välja, enne õhtust äikest koju, vants-vants.

Rannas, umbes kõige käidavamas kohas nägime veel maosaba, mis lipsas oksahunnikusse.
Juan andis oma kodusest kasvatusest paar aaloejuppi ja läksin koju päikesest ja sääskedest punetavat nahka rahustama. Mõnus-mõnus on see värske aaloe. Ma paneks putka püsti - seda turistid ostaksid.

Liivakärbsed

Ilmutan veel ühe rahvavalgustusliku artikli. Seekord Jumala loomingust, mis minu arust ei vääri maist eksistentsi – liivakärbestest (sandflies). Leidub neid liivastel aladel USAs, Austraalias, Uus-Meremaal, Aasias.

Kui ma eelmisel aastal esimest korda selle nuhtluse kaela sain, süüdistasin kõigepealt sääski, seejärel lutikaid. Mu keha oli kühmuline ja tumehall nagu vulkaanimaastik. Aktiivne kratsimine muidugi head ei teinud. Metsik sügelus ajas öösel une ära ja sundis mitu korda duši alla leevendust otsima minema ja Tiger Balmiga end kokku mökerdama. Kole oli. Fantastiline vorm, millega Austraalia suvesse minna...

Tegelik kurja juur oli aga niisiis liivakärbes, kellest ma midagi ei teadnud. Poole aasta pärast uuesti Malaisiasse jõudes olin aga palju targem ja 100% veendunud, et mu esirannavaenlane on liivakärbes.
Arvatavasti olen üle keskmise allergiline, sest liivakärbsed hammustavad ka teisi, kuid ma ei ole kellelgi nii hirmsat tulemust näinud.

Et väärikana Eestisse minna, pidin ma endale mingisugusegi jume peale saama. Aga kuidas?

Kohe esimene päev tõi mulle hommikusöögiks Aaroni, kes omas suurt kogust austraallaste (pseudo)liivakärbsetarkust, millest õõvastavaim oli fakt, et liivakärbes kuseb su naha alla ja seepärast niiviisi sügelebki ja seepärast peab hiljem võimalikult kuuma vee all end mitu korda seebiga pesema. Hmmm, mul on kuudis ainult külm vesi.

Wikipedia järgi ei vasta see pissimine tõele – emased liivakärbsed imevad verd, sest vajavad munemiseks proteiini. Mõte, et nad kasutavad paljunemiseks minu verd, ei ole suurt meeldivam kui see kuserotikahtlus.

Et ligi 40-kraadise kuumaga tuuletu õue peal päevitamine on võrdlemisi enesetapjalik ettevõtmine, viisin läbi inimkatse „Tiiu ja liivakärbsed.“ Mul on väga õrn nahk, nii et ühes ärapõlemishirmuga sai sellest tõeline missioon, mis vallutas kogu mu teadvuse ja keha.

Häda on selles, et liivakärbsed on pisikesed, hääletud ja lähenevad salamisi. Äädikakärbse mõõtu ja moodi, aga märkamatud. Mis aga ei tähenda, et neid ei oleks. Kui otsida, siis tumeda rannalina pealt paistavad nende heledad tiivad siiski silma. Segadust külvab ka see, et hammustamist sa ei tunne ja sügelus saabub alles järgmisel päeval.

* Liivakärbseid on rohkem jõe, oja vms magevee läheduses. TÕSI.
* Liivakärbsed lendavad madalal liiva kohal, nii et päästaks päevitamine mingi kõrgema aluse või laua peal. VALE. Märkasin neid ka õlakõrgusel ja ma seisin püsti.
* Tugeva tuulega liivakärbseid pole. EI TEA, kui tugevat tuult silmas peetakse...
* Jalgupidi vees olles pääsed. VALE. Mu veepiirine silent disco võis olla huvitav vaatepilt, aga jah, punniskoor kasvas sellegipoolest. Kummimadratsiga hulpimine päästaks ehk kärbestest, aga hoovus ja kuumauimane pea vähendavad ellujäämisgarantiid märkimisväärselt.

Aaroni sõnul on kõige efektiivsemad punniennetajad päevituskreemist, antiseptikust ja sääsetõrjest kokku segatud ühiskaitse ning kookosõli sisaldavad päevituskreemid. Wikipedias on lõbus nimekiri erinevatest õlidest suuvee, äädika ja Marmite'ini.
Proovisin beebiõli, mis osutus tegelikult päris tõhusaks. Rõõmuga märkasin õli sees mitmeid sääselaipu, aga järgmisel päeval mitte nii suure rõõmuga siiski ka paari uut hammustust. Pealegi oli liivas ja kuivatavas päikses-tuules  üsna tüütu end õlist tilkuvana hoida.
Usun, et kõrge DEETi-sisaldusega putukatõrje aitaks, aga nahast hakkab kahju (niigi oli mul peal SPF 50 kreem...). Looduslikud vahendid on minu arust rohkem südamerahustuseks.

Hammustusest tekib järgmiseks üldiselt pisike korrapäratu punane laik, mis sügeleb RETSILT.  Puusakohtadel tekkisid hammustuste ümber millegipärast pannkoogisuurused täpikogumid. Mitte ülepannikookide omad õnneks... Suhteliselt ebaterve näeb see kõik välja.

Seekord olin targem ja rakendasin TOHUTUT tahtejõudu, et sügamist vältida. Sest täiesti märkamatult kraabid end õudsesse konditsiooni. Mulle räägiti šveitsi preilist, kes enda eest üldse ei hoolitsenud ja lisaks pesi musta vihmaveega, nii et jalad läksid nii tugevasse põletikku, et ta ei saanud enam käiagi.
Tupsutasin punne teepuuõliga ja lausa maniakaalse agarusega. Teepuuõli kiidan heaks. Paari päevaga kublad kadusid. Kuigi hammustuskohad sügelevad isegi praegu veel, ligi kuu aega hiljemgi.

Nädalase eksperimendi järeldus on siiski see, et ainus võimalus liivakärbestest hoidumiseks on randa mitte minna.
Nii et tunneme üheskoos Eestimaa suvest rõõmu - tänavused kodused sääsed on küll elajalikud, aga liivakärbestega võrreldes poisikesed.

P.S. Pildid puuduvad esteetilistel kaalutlustel.

Ping pong show

Jälle on palju vett merre voolanud, aga mis tal muud teha ongi. Mul on küll palju muud teha: tuletada meelde laul, millest ma ei mäleta esitajat, sõnu ega viisi, ning kaevata aiamaad. Aga aasta taluniku tiitel jääb siiski ka tänavu saamata, sest tahan hoopis kõik maailma küpsised ära süüa ja kirjutada kilpkonnadest, et kõik õppurid end siia guugeldaks.

Et ma polnud käinud kilpkonni vaatamas, on umbes sama imelik kui mu mittesurfamine Cheratingis. „Söön-magan-kirjutan“-rütmi need turistiasjad eriti ei satu. Kilpkonnadest rääkis mulle see tõupuhas saksa iludus, kes tahab saada baarmaniks ja siis farmeriks ja ta kinnitas, et see kõik on päris loodus.
Kilpkonnad tulevat ööpimeduses maale munema ja siis merre tagasi. Ma ei kujutanud seda eriti ette.

Tuuri võtsin läbi Hafizi. Maksab see 50 ringitit (12 euri nagu Kärdla-Tallinna bussipilet) ja kestab koos sõiduga ligi 3 tundi (natuke vähem kui Tallinna-ots). Natuke kallivõitu, aga sinna konnaranda omal initsiatiivil väga ei pääse.

Nimelt on see rannariba - Mak Nik'i laht - öösel suletud, sest muidu tuleks kohalikud ja korjaks munad ja müüks need maha. Kilpkonnamunad olevat kolm korda kallimad kui kana omad ja sisaldavat 20 korda rohkem kolesterooli. Faktid kontrollimata nagu mul viimasel ajal kombeks.

Kõigepealt peab tuurijuht Paksu kõne nagu kolhoosiesimees tööviljaka kvartali lõpus. See kubiseb numbritest. Mu mälu järgi: eelmisel aastal tuli munema 1526 kilpkonna, sel aastal on käinud üle 200 ja rekordõhtul 25 korraga jne jne. Need tulemused annavad Malaisias siiski vaid teise koha. Jutt on siis rohekilpkonnast (green turtle), kes on väidetavalt suuruselt teine maailmas. Pikkust on tal umbes meetri jagu.

Inimesi kilpkonnad ei pelga, küll aga valgust. Seepärast võivad nad ägedama äikese ajal merre tagasi minna ja järgmisel päeval uuesti üritada. Seepärast ei tohi kilpkonnast ka eestpoolt välguga pilti teha.

Maabunud konn kaevab kõigepealt umbes 40 minutit esimeste loibadega suure augu endale.
Muide, kohavalik ei ole juhuslik: varjulisese paiga munadest kooruvad isased, päikese käes küpsevad aga emased.
Kui tulevane ema hakkab tagumistega väikest munadeauku kaevama, lubatakse turistid randa.

Ma olen juba enne korduvalt pead murdnud, kuidas tõlkida rangerit... Igatahes upitavad nad konna taguotsa kõrgemale ja panevad toika vahele ning paigaldavad lambi, nii et kõik on ilusti näha. Niimoodi lups ja lups need munad sealt väljuvad.

Ja niiviisi kuni 170 muna vast nii 15 minuti jooksul. Ega ma kella ei vaadanud. Väga imelik oli sellist intiimset protseduuri pealt vahtida.

Kilpkonnal on pisarad silmas, aga see ei tähenda, et tal kuidagi kurb või valus oleks. Lihtsalt kaitserefleks  liivas pöörastamisest.

Pärast munade väljutamist järgnevad "spaaprotseduurid" - eemaldatakse parasiidid.

Siis ajab kilpkonn augu täis, nii et liiva tuiskab kahes laias kaares.

Ja padavai merre tagasi. Wikipedia kirjutas, et merekilpkonnad on kuival maal kohmakad, kuid ma neid küll selles ei süüdistaks. Nad on vägagi graatsilised ja oli tükk tegu, et hoogsa liikumise pealt selge foto saaks. Niisama infoks veel, et isasel ja emasel kilpkonnas saab vahet teha emase lühema saba järgi. Vaevalt seda soomääramisprobleemi teil tekib, sest isased rannas luusimas ei käi.

Niipea kui peakangelane on vette liuelnud, võetakse munad august välja ja loetakse üle ja pannakse kilekotti.

Pange tähele, ma olen jälle dressidega. Üks kohalik ütles, et sääski on palju. Ühtegi polnud ja nii ma seal higistasin. Järgmine kord läksin korralike turistiriietega ja külmetasin märjas liivas ja paduvihmas.

Munad meenutavad siis kujult pingpongipalli, tekstuurilt mozzarellat, raskuselt golfipalli. See on arvatavasti kõige ägedam pilt, mis ma elus üldse olen teinud (ja see on täiesti töötlemata).

Selline surnuaia moodi on see haudejaam. Puude vilus, nii et isaste kasvulava, sest aastaid arvati, et peab emaseid tekitama.

Numbrid sildil tähistavad pesakohta rannas, kuupäeva ja munade arvu.

Pojakesed kooruvad 45-60 päeva pärast  ja siin on paaritunnised kilpkonnalapsed glamuurselt ostukorvis vettelaskmist ootamas:

Neid võib väntsutada, nad on hirmus agarad ja rapsivad mis kole.

Kõht on neil veel õrnake ja näha on nn nabanööri kohta Eee... saan ise ka aru, et ma päris täpselt ei tea, millest ma räägin. Igatahes toituvad nad  munakollasest veel terve oma esimese elunädala.

Äsjakoorunud konnakeste vettesaatmine on üks tuuri osa; võtad kaks tükki pihku, paned nimed ja soovid head teed. Ehk 30 aasta pärast tulevad nad siiasamale rannale munema (nende GPS töötab laitmatult).

Ei ole vaja mõelda sellele, et konnade ellujäämisšanss on kasin - üks 1000st. Merikotkaste, suurte kalade ja muu röövrahva jõud käib neist lihtsalt üle.
Hukka saab neid ka muud moodi, süües meduusi pähe kilekotte või kalameeste võrkudes. Kilpkonn peab käima iga 45 minuti tagant korra pinnal hingamas.
* * *
Lõpetuseks pilt kilpkonnamehest Paksust, kellest sai mu sõber. Siin ostis ta jahutava kookose, kui käisime mulle Kemamamist bussipiletit ostmas, taamal mingi kohaliku teleseebi võttegrupi buss.

Päike on päeva silm

Elan jälle Mataharis. Matahari tähendab tõlkes päikest - päeva (hari) silm (mata). Ilus.

Ootan, et see päike nüüd looja läheks ja saaks minna hiinlaste minimarketisse isurikkuvaid snäkke tooma.
Kahtlustasin juba enne, et natuke palav on. Siis guugeldasin ilmaennustust. Pärastlõunati 35 kraadi, mis tundub nagu 41. Pole ime, et kuumusest süda pahaks läheb.
Lisaks olen ma kuhugi unustanud oma jalalabad, mistõttu on neil lillakas põletus ja lauspäikese kätte lähen sokkide ja tossudega. Uus-Meremaa tegi must tossuinimese. Tahaks kohe Nike peakontorisse kirja saata, et nad on valmis meisterdanud imelised jalavarjud, mis veavad läbi nii sitast kui saiast. Palju õnne inimesed, kes satuvad siia blogisse, otsides „mida selga panna 2012“.
* * *
Kui ma siia Uus-Meremaalt tuleku endast välja kirjutasin, sai kirjutamisisu otsa. Üsna tihti avastan end istumast nii tegevusetult, et isegi pead ei hoia ise, raamat süles, käed rippu.

Nii kahju, kui mul Uus-Meremaalt ka ära tulla polnud, oli see vabanemine. Bye bye, Tommyland. Nii palju parem on olla. Öeldakse, et enese eest ei saa põgeneda. Aga minnes saad sa valida, kui palju sa midagi ja kedagi endaga kaasa võtad.
Ma ei muretse ega paanitse. Kuigi selle nädalaga pole sülle jooksnud mingeid märkimisväärseid otsuseid ega lahendusi.
Olgu see kevad mulle õpetuseks, millisesse masendusse suudan end mässida ja sealt siiski ka elegantselt välja sumbata. Aamen.

Väikseid tagasilööke muidugi esineb. Paar päeva tagasi ilmus mu naabriks Wellingtonis elanud rändpaar, kes loodab septembriks ratastega Himalaajasse jõuda. Poiss on pärit Aucklandist, tüdruk Dunedinist ja Wellingtoni oli nende arust keeruline sisse elada (edgy and cliquey city). Ja kui nad veranda peal ukulelet mängivad ja laulavad, läheb mul meel kurvaks. Arvatavasti teeb kiivi aktsent mul tükk aega veel põlved nõrgaks.
Ei tea, miks ma seda tundesõnnikut siin laotan, sest tegelt on siin oma silmaga näha, kuidas enesehaletsus aegamööda aurustub.

* * *
Kolmas kord Cheratingis. Surfihooaeg lõppes veebruaris. Küla on vaikne.
„Welcome back!“ turtsatasid mu lemmik-warungide pidajad. Jessas, nad isegi mäletasid, mida ma tellin! Püüan nüüd mitmekesisemalt süüa.

Maitsvalt ja soodsalt: väike riis kookospiimas juurviljade ja vürtsika kalmaariga. 3.60 ringitit. Lemmik!

Üldiselt tundub, et pool aastat on inimesi sinna-tänna pillutanud. Mitmed tuttavad näod on kadunud; ehitustegevuses pole aga üllataval kombel suuri muutusi toimunud. See on minu arust positiivne siinkandis, kus iga hooajaga lisandub veel üks korrus. Aga põhjus, miks järjest vaiksemaks jääb, pidavalt olema ühe Austraalia firma radioaktiivne tehas (fakt kontrollimata nagu alati - toim). „Siit põhjapoole on ainult tehased. Siinkandis on ainult üks McDonalds!“ toodi mulle ükspäev kohalikkuse mõõdupuu.

Märtsiks valmima pidanud kompleks rannas oli täpselt samas seisus nagu ta detsembris jäi. Ainult uus vetelpääste torn oli kõrvale kerkinud (vana torn kukkus tormiga kokku). Ühe jutu järgi ei saa nüüd sinna kõrvale enam ehitada, sest muidu vetelpäästjad ei näe. Mitte et nad praegugi midagi väga vaataks. Soodushinnaga esimene öö jääb arvatavasti saamata.
Ja tasuta õhtusöök vist ka:

15. mai: vara hõiskasin, juba mürgeldavad ehitusmehed seal edasi...


Esmaspäeval pakkisin oma linnainimese asjad lahti ja kogu aeg läks meelest ära, et mitte kuhugi ei ole vaja minna, mitte midagi ei ole vaja teha.
Kadri sõitis teisipäeval edasi (eelmisest postituses mainitud kummalisi nippe pidi – ärge teie nii tehke!) ja ma ei leidnud endiselt asu.

Cheratingi Hiiumaa kogukond.


Õhtul käisin jõe peal jaanimardikaid (fireflies) vaatamas. Vana völg, sest novembris sadas ja siis neid ei näe. Ootused olid kõrged, sest millegipärast kirjeldatakse neid „nagu muinasjutt!“. Kaks pesakonda tüütuid prantslasi suutis mul aga tuju pahaks ajada ja mind õudselt masendas mõte, et kui paat ümber läheb, pean ma koos nendega vees solberdama ja võib-olla ligimesearmastusest ka nende elusid päästma. Migratsioonijumal võiks mu teele saata normaalseid prantslasi, et ma ei arvaks, et nad kõik on ahelsuitsetavad ignorandid, kelles ei ole mitte midagi cooli. Täitsa piinlik on niiviisi mõelda.
Selgus, et ootused olidki liiga kõrged - jaanimardikad ei tekitanud mul mingeid emotsioone. Kas ma ei usu enam muinasjutte?

Asi ei ole siiski lootusetu. Väga tugevaid tundeid tekitavad minus ühed teised putukad. Liivakärbsed.
Elades maal, kus lõppes suvi, mida ei tulnudki, võis muga külavahel jalutada nagu helkuriga. Euroopasse niimoodi muidugi tulla ei kõlba, nii et algas peen päevitusprogramm, mille nõrk lüli mu õrn nahk, tugev aga verehimuline liivakärbes. Ausalt, need jäletised ei vääri oma eksistentsi mitte kuidagi. Pühendan neile eraldi kirjatüki, sest vähemalt pool siin veedetud ajast olen möelnud kärbestele.
* * *
Kolmapäevaks tundus, et tunnen juba jälle enamikku inimesi. Reedeks oli nii hea olla, et kui piletit poleks, jääkski siia. Päriselt ka.
Nagunii juhtuvad mitmed toredad asjad pärast mu lahkumist: Jas läheb Penangi ja ma saaks kaasa, jõkke lastakse kilpkonnad ja mu suur iidol Sheila, see ülivitaalne saksa mutt tuleb Indoneesiast tagasi.
Tema maja hoiab üks teine krapsakas tädi oma tütrega, kellega ma jupp aega jutule ei saanud, aga nüüd ärgitab ta mind Malaisiasse elama, pakub head-paremat ja tõlgib ületeenaabrite tüli (ema vs poeg, kes süüdistas ema, et see ei armasta teda, kuna ta pole koolis ega tööl käinud; pakun, et poeg on kuskil 40+).

Rosella, millest saab näiteks mahla ja moosi.
* * *
Reedel tõestasin endale, et ma ei ole siiski tundetu pekihunnik. Emotsioonid vallandas seekord noor ema - munev kilpkonn.

Kui mu metsast leitud napakas kilpkonn uuesti metsa poole tormas, tekitas see mulle päris suure trauma. See juhtus umbes kaheksa aastat tagasi. Nägin kilpkonnaunenägusid ja nii. Kilpkonnad nii ägedad ja imelikud. Isegi sukeldumine ei huvita mind enam pärast, kui kilpkonnad ära nägin.
Nüüd klõpisin pilte nagu japs ja küsisin spetsialistide käest igast asju nagu fanaatik kunagi. Kirjutan neist ka pikema jutu.

Laupäeval läksin hommikust sööma nagu alati. Parafraseerides suuri sõnameistreid: „Pane alati päikesekreem peale, elu ei tea isegi, mis tal pakkuda on.“
„Mäletad mind?“ Ma ei mäletanud, aga ütlesin jaa. Kohalikud on kohati nii ühte nägu, kui neil just mingeid eritunnuseid pole. Nagu novembris see katkise silmaga poiss – ta sai surfates lauaga silma, 19 õmblust.
Ajah, tuli välja, et eelmise õhtu kilpkonnamees. Teda kutsutakse Paksuks. Kui ma nüüd aru sain, tähendab see austavalt onu + pere noorimat poega vms, niisama nimepidi kutsumine pidavat olema ebaviisakas, aga Paksu sobib talle  nagu valatult.
Kilpkonnamees jõi teed ja küsis, mis ma teen. „Meil on mangroovipuude istutamise talgud. Tule vaata, kui huvi on.“
Mul muidugi oli. „Kui sul väga veab, saad T-särgi ka!“ Kilpkonnamees maksis mu hommikusöögi kinni ja pojehali. See oli BASF Petronas Chemicalsi karmavõlaüritus. 2000 pisikest mangroovipuud.

Kõigepealt laadisime ta maasturi istikuid täis ja viisime jõe ääre.

Seal siblis 80 erkrohelistes särkides mudast malaislast.

T-särgid olid otsas. Mul olid lühikesed püksid ja valge kuldniidikestega valge pluusike. Tassisin aga istikuid ja seletasin, kus Estonia on. Varsti kamandati turist koos istikutega paati ja tööplatsile.

Oijaa, päikseprillid higistasid nii, et läbi suurt ei näinud. Hea, et kreem peal oli, aga läbi nende higistavate prillide nägin vaimusilmas kuumarabandust ja rõvedaid päevitusrante. Paar korda hakkas pilt eest minema, aga lirtsuv ja mudane väljavaade jättis mu püsti. „Niii kahju, et sul täna fotokat pole!“ ahastas kilpkonnamees. Eh, kes siis töö oleks ära teinud. Need kohalikud olid parajad suslikud, ega nad viitsinud. Viskasid aga nalja ja ma ei saanud mitte midagi aru. Ausalt öeldes oli see istutamine sellise kuumaga väga raske, olgugi et hommikupoolikul.

Rassisin nagu pöörane, sisimas lootsin, et kohe hakkaks vesi tõusma ja ei peaks enam rahmeldama. Kurtsin, et küll on palav. „Aga mõtle, aastate pärast on maailma tänu sinule palju varjulisem paik.“ See ei lohuta üldse, sest mõtlen parajasti, kuidas kuumarabandus ära kannatada.
Siis sai kilpkonnamehel jaks otsa, mitte et ta end oluliselt liigutanud oleks, ja lootis, et ma nuian juba tagasi. Õnneks sai varsti töö päriselt otsa.

Vasakul käel mu uus sõber Paksu.

Pesin muda maha. Olin end nii palju tõestanud, et projekti manager ütles, et annab oma tütre särgi mulle, sest tütar ei viitsinud tegelikult tulla. Ja kas tal oli pagasnikus terve hunnik särke? Andis veel eelmise keskkonnaprojekti oma ja karbitäie nasi lemak'i sain ka. „Me siin istutame,“ ütles üks mees, kui särki selga ajasin. „Ma tean,“ ja näitasin oma käsi. „Ah soo, tõendid omast käest võtta. Ma mõtlesin, et tulid alles praegu rahvusvahelise kooliga.“

Ei saanud oma mingit kuumarabandust, mu 50-faktoriline valgendav päikesekreem ei vedanud ka alt.
Õhtuks sain isegi oma siidikäpad mudast puhtaks.
Kätel on lööve. Kahtlustan pattudest puhastavat seepi.

* * *
Ükspäev ootasin süüa. Nõksatasin iga kord, kui vetruvast põrandast oli tunda ettekandja tulekut... Kahtlaselt kaua läks aega. Kuni mulle meenus, et ma polegi ju midagi tellinud. Olin kätte saanud Cheratingi aeglase rütmi.
Magama lähen umbes kümne paiku ja ärkan 7-8 ajal. See ei meenuta mitte kuidagi mu Wellingtoni ega mitte ühegi teise eluperioodi graafikut.
Suhtlemises hoian madalat profiili. Olen päris palju kodus - Edda Paukson, siin on sulle puhtatõuline Vähk. Sest:
1) ma ei viitsi kaasa tunda unetule prantsuse fotograafile, kes ei tea, mida eluga peale hakata ja sõbrad järjest abielluvad. „Mine magama. Meil on kõigil samad mured. Sa ei ole eriline ega pea selle pärast üleval passima.“
2) ei taha taha kuuluda kolmnurka, kus on juba isa ja poeg. See vist on mu uus hobi. Kas see tuleb vanusega?
3) jõulised ameerika perenaised ajavad seltskonnas mul juhtme kokku. Nad on mu täitsa omaks võtnud, kuigi ma ise ei pea end mingiks rännumeheks, kui ma olema kleidikollektsiooniga ühest punktist teise liigun.
Nelja silma vahel on nendega aga väga huvitav vestelda. Täna rääkisin ühega neist, kes tunnistas ausalt, et VIHKAB oma tööd, VIHKAB! Järjepidevuse huvides võttis ta käsile oma perekonna fondi, mis orgunnib palestiinlasi orbusid USA koolidesse, kui ma õigesti aru sain. Kindlasti sain aga õigesti aru, et kõik teismelised on tänamatud sitarattad. Helenil endal on finantssektori taust ja talle meeldiks, et tiinekad oleks ka ratsonaalsed majandusinimesed. Mulle muidugi sobis väga, kuidas ta igast new age sitta sarjas ja et noored backpackerid kõiges märke püüavad näha.
Talle meeldib kirjutada. Ta on teinud kaastööd Wall Street Journalile ja on veendunud, et ükskord võidab ta oma käsikirjaga veel Oscari. Esialgu ta siiski alles koostab ta Hollywoodi jaoks portfooliot, st kirjutab lugusid a la USA juut ja Egiptuse moslem elavad Manhattanil ja siis peavad teineteist perekonnale tutvustama.
Ja nii edasi.
Ja nii edasi.
Inimesi on siin vähe, aga need on sellised inimesed, kel on palju rohkem lugusid, kui ma jõuan ära kuulata.

28 tunniga Wellingtonist Cheratingi

Mulle meeldib mu transpordiskeemidest kirjutada, kuigi need kipuvad jooksma isegi kiiremini kui kellavärk. Ei ole neis 13 ööd lennujaamas või avastusi, et oi, mul on ju pilet eilsele bussile ja kas ma niiviisi jõuan KL-s lennuki peale astuda, selle väikse agaga, et pilet on Bangkok-KL-Istanbul, sest Bangkokist alustamine oli millegipärast odavam (vastus: jõuab ja saab).

Wellington-Christchurch (Jetstar): alla 1 tunni / hind pagasiga 113 NZD
Seda vahet sõeluvad nii Jetstar kui Air New Zealand vähemalt 10 korda päevas.
Nii et ma üldse ei muretsenud. Kuni ükskord vaatasin hindu... ja odavamaid pileteid olid vaid kahele lennule ja needki kallimad ja ajad muidugi üsna varased, mis tähendas passimist Christchurchi lennujaamas. Aga lennusõit on ajavõit, eriti Uus-Meremaal.
Me maja perenaine Moira-Clare tõi mu lennujaama ja ei jõudnud ära tänada, kui tore ja armas ja vaikne üüriline ma olin. Kohmetusin.
Väga tühi ja kurb tunne oli seda lendu oodata ja lennukis ka. TÜHI-TÜHI!
Lend ise on väle. Jõudsin vaid aknast välja vaadata ja ajakirja avada ja jälle aknast välja vaadata. Taevas oli superkuu.
Mõnetunniseks Christchurchiks oli mul meelelahutus kokku lepitud – Hiiumaa Mikk ütles, et viitsib küll mind linna ja tagasi sõidutada.
Kui Mikk suure lauluga parklasse vuhises, polnud kahtlust – kaasas Mikk Käpp isiklikult.
Hea meel oli teda näha... Aga Käpp on tõesti nagu sünnitus, mis aastatega ununeb (mitte et ma teaks, mida ma räägin). Igatahes algatuseks lõi ta mulle hambad pähe. Koos Tauriga olid nad nagu eesti rahva- ja lorilaule ketrav Youtube'i kanal, selle vahega, et nemad ei hangunud.
Kolm tundi Christchurchis oli väga intensiivne ja kui ma eilses postituses hõiskasin, et viinuskit ei võta, siis see oli ikka mingi eide lora. Jõudsime veel ka Käpa proua pubis käia, vaikne pühapäevaõhtu ja me lauluduo väga ei mätšinud. Jänes, väga tore oli sind lõpuks ja päriselt näha!
Pilte on ka, aga ma ei näita neid. Näiteks sellest, kuidas härra mulle oksendamist poseeris. Lõppmulje oli väga armastusväärne, täiesti ilma irooniata.

Tagasi lennujaama.
Wellington-Christchurch (Air Asia): 11 tundi 20 minutit / hind pagasiga 389 NZD

Check-ini onu (kui jama on oodata, vali alati onu!): „Andke oma käsipagas ka. 9,5 kilo? Meil on lubatud 7 kilo. Kas teil on seal laptop?
-“Ei...“
-„Raamatud?“
-“Asi on selles, et kohver ise juba kaalub 5,5 kilo. Näete, mul on siin tekk ja padi ja...“
-“Õige jah, kõik sellised asjad, mida on vaja lennukipardal.“

Ma igaks juhuks ei hakanud ütlema, et läpakas ja raamatud on käekotis, mis kaalub omakorda 5,5 kg,
8 ülekilo, kokku oli mu pagas 38 kilo. Ei oskagi kommenteerida, niigi on raske.
Lennukisse olid mul varutud tekk, padi, kõrvatropid, magamismask, Eviani sprei, võileib, suur veepudel, iPod, raamat ja unevõlg. Ei piisanud sellest. 11,5 tundi on hella, sinisekstaotud ettekandjakeha jaoks PIIN, õudne piin.
Mu kõrval istus säravate silmadega singapuri poiss/working-holidaylane, aga käed ei säranud tal mitte. Kui ma lõpuks farmi puuvilju korjama satuks, siis ma ei kujuta ette, mis šokk see oleks.

Kokkuvõttes oli see lend palav ja ebamugav. Uni oli suur, aga ärkasin vähemalt iga tunni tagant.
Air Asia saaks must istmetaskusse piltinstruktsiooni teha, kuidas on võimalik end magamiseks kokku kägardada: Ainuke asi, et mugav oli ainult esimesed 10 minutit ja siis hakkas mõni jäse surema.
Mul oli ees istuva noore jeesuse ees piinlik, et ma alatasa põlvedega ta istmes sonkisin, aga mul ei jäänud tõesti midagi muud üle.

Nagu kõik asjad kord kunagi lõppevad, juhtub see siiski ka Air Asia lendudega. Seesamune mu lend jõudis Kuala Lumpuri ja mai lõpus lõpetab Air Asia Christchurch-KL suunal opereerimise sootuks.
Aga põhilise juurde. Lennuki kapten - või kes see neid ilmajutte räägib, ütles, et KL-s on 23 kraadi, mõnus jahe hommik. Ma olin juba hoolega valitud kuuma ilma komplekti lennuki vetsus selga ajanud. Mis siis ikka – koukisin oma musta kilemantli jälle välja. Ja põhimõttelised ei võtnud lennuvälja kõmpimiseks vihmavarju.

LCCT-KL Putra Station (Star Shuttle): 2 tundi / 18 ringitit
Kes KL-s seigelda ei taha, võivad lennujaamast otse kuhugi bussijaama sõita. Nii et ma ütlesin juba lennukas, et vaja Cheratingi sõita ja nad müüsid mulle kohe pileti Putra Stationisse. Veits oli nagu kott peas, sest KL Sentral maksab ainult 8 ringitit ja siis äkki bussijaama viimine10 ringitit rohkem. A noh, sain ligi tund aega KL-s siiberdada ja muidugi ka bussi vahetada, enne kui Putrasse jõudsime. Taksoga ei tuleks odavam, ma usun. Muidu monorailiga saaks Sentralist bussijaama odavalt, aga meenutan, need 38 kg...
Vesine KL ei jätnud küll muljet, et mussoon läbi oleks.

KL Putra Station - Cherating (firmat ei loe pileti välja, logo on linnuga): vist 4 tundi / 40 ringitit
Bussijaamas kohe ilge mäsu ja „Where you go? Where you go?“. Ülikiiresti käis kõik, sõna otseses mõttes jooksin kassa juurde ja siis bussini selle bussifirma mehe järel. Alles bussi juures andis ta pileti ja küsis 40 ringitit. Wtf, jälle kott peas? Eelmine kord oli 22?! Aga süsteem on vist see, et nad panevad su mingi sama suuna bussi peale, millel ametlikult Cheratingi peatust pole ja maksad lõpp-peatuse hinna. Ma ei julgenud kobiseda ka, sest mul on alati tunne, et just see on selle päeva viimane Cheraingi buss.
Pileti peal oli 9.00 peale kirjutatud 10.00 ja kell hakkas juba 10.30 saama. Palusin veel luba vetsu joosta ja jõudsin vett ja herneid osta. „Hurry up! Hurry up!“
Eh, natuke aega hiljem jäin ma bussist maha, sest ma ei oska endiselt malaisia keelt ega saanud aru, et pean bussi vahetama. Selleks ajaks, kui turist maha aeti ja kotid välja saadi, oli uus buss juba läinud. Aga ta oli nunnu, ootas mind nii paarikümne minuti pärast ilusti tee ääres ja viis otse Cheratingi - st MITTE ÜHTEGI peatust ega ümberistumist ja kui sõitsime mööda uuest uliuhkest Cheratingi politseijaoskonnast, oli selge, et see buss ei läinud ka Kuantanist läbi.
Elu ikka üllatab. Suure ehmatusega unustasin kella vaadata. Igatahes väga kiiresti jõudsin kohale.

Päike paistis ja suur kausitäis Tom Yami ootas.
Sellest, kuidas ma siin mitte midagi ei tee, kuulete juba järgmises osas.