Teel maale ja mäkke

Meie giid Rapani organiseeris meile transpordi public car'ga Padangist Kerincisse. Ööbime Pelompekis Gunung Tujuh' külalistemajas ja järgmisel päeval hakkame mäkke ronima.

Meie isehakanud sõber Paolo sokutas end ka auto peale. Ise ta küll puhkis, et tema sõidab alati kohalike bussidega, aga seekord teeb erandi. Kohalikke busse oleks kohalesaamiseks vaja olnud kolm. Kuuma ja kottidega niiviisi seigelda tundus ka mõttetu, ka hinnas poleks võitu olnud.

7-seater või public car on sisuliselt takso konkreetsesse sihtmärki koos võõraste inimestega. Juht osutab ühtlasi ka kullerteenust. Seitsmetunnine sõit läks maksma 100 000 ruupiat inimese kohta. Meid oli neli.
Vahemaa pole iseenesest pikk (180 km), aga see-eest mägine, nii et sellistel teedel on 60 km/h juba pöörane kihutamine. Arvestades veel seda, et KOGU aeg tuleb kellestki mööda sõita ja keegi tuleb vastu ka.
Ma selle public car'i ärimudelile päris hästi pihta ei saanud. Tee peal oli meil politseireid. Umbes nagu „Kõik puhuvad“ - kõik peeti kinni.
Aga mitte et kedagi häirinud lahtised turvavööd - need ei käinudki kinni. Ei. See oli kohaliku politsei palgapäevaeelne rahateenimisviis. Ma ei ole sellist avalikku pistisevõtmist näinudki. Juht peatas auto ning otsis välja juhiloa, autodokumendid ja libistas endale raha pihku. Politseinik uuris pabereid. Juht tegi juba nõksaka, et raha anda. Politseinik ei reageerinud. Alles hetke pärast surusid nad kätt. 100 000 ruupiat vahetas omanikku. Sõitsime paarkümmend meetrit edasi järgmise politseiniku juurde – sama teema, aga seekord oli summa 350 000. Kuigi istusin ees ja nägin kõike väga lähedalt, pildistada siiski ei julgenud. Saan aru, et kohalikele on see politseibosside kümnisekogumise viis enesestmõistetav, a no väga tülgastav oli seda näha. Kusjuures peale politseinike polegi näinud, et keegi siin päikseprille kannaks.

Teed olid heas korras ja ümbritsev eluolu nagu ikka. Sekka teeistandusi ja riisipõlde, tee-ehitust ja elamuarendust. Lapsed, kanad ja koerad asjatavad tee ääres, kui mitte öelda, et peal. Ja kõik elus.

Kui koolibussi pole: emad viivad lapsi koju.

Poisid mängivad sulgpalli, teine teisel pool teed.

Rahvas tundus olevat äärmiselt toimekas, kõvad põllupidajad. Maalapid on imepisikesed, aga seitset sorti põllukultuuri kasvab kohe ukse all ja üllatavalt palju ilutaimi ka. Nad ise ütlevad oma põllumajanduse kohta „garden“.

Mägedesse jõudes muutus ilm palju jahedamaks. Selline keskmine Eesti pikapüksiilm.
Kerinci orus asuvasse Pelompekki jõudes oli giid meil vastas, aga Paolo ei tahtnud üldse autost välja tulla, sest avaneva vaatepidi tõttu kahtlustatas ta, et meid valesse kohta viidud. Idülliline mäestikuorg vs tuuline kolgas. Iga tahes sõitis ta edasi midagi kaunimat otsima.

Tegime jalutuskäigu peatänaval ja tõmbasime inimesi toast välja nagu magnetiga. Enamus teretasid meid (Hello Mister!). Kadri ütles selle peale, et kas ma ise ei vahiks, kui Tallinna tänaval elevant kõnniks.

 Pisikesed indoneesia tüdrukud on imearmsad. Paari aasta pärast pole selles välisest ilust enam midagi järgi.
Väga sümpaatne on näha, kui iseseisvad ja asjalikud need lapsed on.

Kerinci rahvuspark, mille territooriumil me asume, on Sumatra suurim rahvuspark (15 000 km²). Lonely Planeti järgi turismiinfrastruktuur puudub, aga meie oleme igatahes kohal.

Ööbimine Gunung Tujuh' külalistemajas nagu mainitud (100 000 ruupiat kahene tuba). Teisi külalise peale meie ei ole.

Meie tuba on täitsa okei. Majas on siis mitmeid imekspandavaid detaile. Näiteks auto elutoas (väljas see sealt ei käinud):

Tehnikasein on ka imposantne:

Hommikusöök:

Vaade toast:

Kui 4.30 väljuhäälditest kõlama hakanud palvekutsung üle elatud, hakkas õuest kostma mürinat, sagimist ja hoogsat muusikat. Selgus, et ööbime turuplatsi ääres! Ja turg on avatud vaid esmaspäeviti, vot selline vedamine.

Mingist väljapuhkamisest sel ööl küll rääkida ei saanud.  Kohe alustame matka Kerinci vulkaani jalamile. Piltide järgi tundub teostatav.

Kole on olla, kui ilus on möödas

Päeva kokkuvõtteks: unistasin ebamugavustest ja ma sain, mis tahtsin

Teel Melakast Kuala Lumpuri tuli pähe, et äkki on Indoneesia viisa jaoks vaja ka väljalennupiletit.
Lennujaamas oli täpselt nii palju internetti, et tuvastada, et tõepoolest võiks Visa on Arrivali jaoks olla 25 dollarit, vähemalt kuus kuus kehtiv pass ja väljalennupilet. Piletiostmiseks ei olnud aga enam piisavalt internetti.
Kaks kõva reisiplaneerijat lähevad kuuks ajaks riiki, kuhu äkki ei lastagi? Äkki saab Padangi lennujaamas veel kähku internetti?
Selgus, et Sumatra suuruselt kolmanda linna (miljon elanikku) lennujaam on pigem selline supsti/sisse supsti välja ja internetti pole seal kõll kuskil minna. Maksime viisalõivu ja seisime passikontrolli sappa, süda natuke saapasääres. Muidugi selgus, et ametnikke huvitas väike flirt palju enam kui mingi lennupilet.

Lonely Planet hoiatab, et Indoneesias valmistu celebrity-staatuseks. Aga kõrri ei karga mitte paparazzod, vaid piraattaksomehed. Enne juba kleepis külge isehakanud porter, kes tahtis me kottide tassimise eest raha, kuid ei osanud nii palju inglise keelt, et seda välja nõuda.
Unenäolisest Melakast tüüpilisse Aasia suurlinna saabumise šokk. Järjekordne maailma p****auk.
Linna jõudes selgus, et polegi sellise aadressiga maja, nagu olime välja vaadanud.

Võtsime lihtsalt järgmise ööbimiskoha (Immanuel Guest House) ja jäime sinna, et midagi võetud oleks. Suhteliselt kole hiina urgas. Kahese toa hinnaks 200 000 ruupiat. Väheste turistidega kohas ongi see häda, et küsitakse, nii kuis nulle tunned. Piltide pealt näeb see koht üllatavalt fotogeeniline välja. Muidugi ei olnud meeles, et enne magamaminekut tuleb end sääsetõrjega sisse pritsida ja nii nad käed ära närisidki.

Külalislahkust oli ka täpselt nii palju, et hiinlane vedas näo vingu, et peab meile hommikul laua katma.

Olime infosulus: kuidas jõuda hiina urkast Kersik Tuasse, kust alustada matka Kerinci vulkaani otsa. Õnneks asus turismiinfo ümber nurga. Uksel ilutses küll silt BUKA OPEN, aga muidugi oli kinni nii see, kui ka kõik muud uksed (kes siis laupäeval ikka töötab). Kohe ilmus paar vanameest, kes ajasid Kersik Tua teemal ikka puhast udu.

Läksime randa vaatama ja hakkasin lihtsalt valjusti naerma – prügilombi mullane kallas, mis on täis pikitud tohutu hulga laudadega „restorane“, milles ei ole ühtegi inimest.

Öömaja kõrval oli moekas toidukoht. Süüa tellisin piltide abil ja huupi. Mis teha, kui Indoneesias kõneldakse üle 300 keele ja ei oska neist ühtegi. Padangis saime kohe esimesel tunnil tööpakkumise – ühte tubakafirmasse inglise keele tunde andma. Endal oli tunne, et ei jaksa ära oodata, millal sellest koledast kohast pääseks.
Kerinci giidile olime eelmisel õhtul kirja saatnud (normaalsed inimesed teeks seda vist veidi varem). Õnneks oli me valitud, väidetavalt parima inglise keelega giid vastanud ja pakkunud välja variandid, kuidas me Kerincisse jõuaks. Vahtisime Kadriga kahekesi ekraanilt kirja ja vahetasime teooriad, mis seal võiks kirjas olla.

Hiina urkas ootas meid mees, kes juba teadis, et oleme Eestist. „Kuulsin, et tahate Kersik Tuasse minna. Ma oskan indoneesia keelt, nii et me võime üksteisele kasulikud olla.“
Saage tuttavaks, 66aastane itaallane Paolo. Mehhikost. Maailmas pole vist kohta, kus ta elanud ei oleks.

Eluaegse rändurina pole tal peret ega juuri. Igaks juhuks on ta mõelnud endale välja 2 last ja 3 lapselast. Inimesi, kellest ta hoolib, on kokku ehk umbes viis. Parema meelega suhtleb ta hoopis loomadega. Meiega rääkis ta küll nii palju, et tegime seda Kadriga vahetustega, et üks vahepeal puhata saaks. Elutarkusi tuli tal kui (higihaisuse kaenlaauguga) varrukast: parim asi on söögijärgne sigaret ja ainult sellepärast ta sööbki. Seletas, et aja ja koha määratlemine tekitab indoneeslasele raskusi ja seepärast ongi nende juhised selline umbluu, et et nad viisakusest mõtlevad midagi välja. Ja nii edasi.

Padangi köök. Kõikidest neist kausikestest tassitakse sulle midagi lauale ja maksad selle eest, mille ära sööd.

Esimeseks õhtuks võtsime siiski natuke viisakama eine.

Õhtul anti mulle vastuvõtulauast telefon – kes helistab mulle hotelli telefonil?! Midagi ei saa aru. Hiljem selgus, et helistas keegi, kes oli kuulnud, et me tahame Kercinisse sõita. Isegi, kui me midagi aru ei saa, levib info siin kiiresti. Huh, see on alles esimene päev Indoneesias.

Kes siin tahtiski mitteturistikaid paiku?

Minek ja Melaka

Üritasin enne bussis natuke kirjutada, aga ei mahtunud – eesistuv tüüp sisuliselt lamas mul süles magada.

Reisi eelõhtul oli Bonobo kontsert. Et ostsin pileti väga ammu, oli selle kontserdi ootamine mind täiesti ära väsitanud ja kaalusin isegi pileti mahamüümist. See oleks röövinud umbes kõik töö- ja pakkimistunnid. Õnneks tuli meelde, et enne reisi on mõistlik häälestada end „saan ja jõuan“-lainele. Kuna olin ma olnud nõus isegi Bonobo Soome kontserdile minema, oleks olnud patt end mitte Rock Cafesse vedada. Õnneks leidsin endale eelnevalt toredad kamraadid ka, kelle kõrval seista.
Teel kontserdile tabasin ära, miks nii kerge tunne on. Sest iga kord on pikale reisile minek tähendanud mulle muuhulgas ka väljakolimist, hüvastijätmist ja/või töölt äratulekut. Pole siis ime, et kuueks nädalaks hambapasta ostmine ja suveriiete kokkupanek tundub kahtlaselt lihtne.
Ajaa, kontsert oli tore. Mu avalike ürituste mõõdupuu ehk „osta-kusta“-koefitsent oli läbimüüdud kontserdi koha üllatavalt kõrge – kõike sai.

* * *
Suurde seljakotti sai 10 kg hädavajalikku kraami. Selle kokkupanek võttis siiski oodatust kauem, sest ei meenunud aine jäävuse seaduse üks alapunkte: kui miski on kadunud, on see voodi all (või jääbki kadunuks).

Tallinn-Helsinki-Bangkok-Kuala Lumpur (Flybe-Finnair-Malaysia Airlines) kulges sujuvalt.
Helsinki-Tallinna vahel tegin tööasjad ära ja vaatasin ühe lihtsameelse Skandinaavia filmi. Lennuk oli pooltühi ja naabreid mul polnud. Seltskond oli natuke nagu Soome uue kolkadraama casting, aga ei midagi meenutamisväärt.
Bangkokis tuiasin maale. Ja wow! – vastas silt OGA/TIIU C6. Iga kord lennukist maha astudes ikka tahaks natuke, et keegi sildiga ees ootaks. Mis sest, et see oli seekord selleks, et turist end lõhnapoodi ei unustaks, vaid kuulekalt järgmise väravavani marsiks. Sinna oli üle kilomeetri maad.
Üldiselt au Finnairile, et ta selle üle üheksatunnise lennu õigel ajal kohale jooksutas. Ja veel suurem rõõm oli näha, et ka pagas oli Taisse jõudnud ja loobiti Kuala Lumpuri lennuki kõhtu.

Malaisias oli meil planeeritud kõige pealt kaks ööd Melakas. Põhjuseid mitu:
1) samal päeval enam edasi lennata ei saanud ja Kuala Lumpuris olla ei tahtnud;
2) puhver, kui lend või pagas hilineb;
3) reisiväsimus vaja välja pesta ja magada;
4) ma ei ole Melakas varem käinud;
5) lihtne kohale sõita.
Nüüd võib kindlalt väita, et ka KLIAst ehk rahvusvahelisest lennujaamast saab Transnasionaliga (hind 26 ringitit) otse Melakasse sõita. Meil kästi muidugi kõigepealt minna LCCT-ssse (odavlendude terminali). Kus me jäime kohe ühest bussist maha. Kust me siis mõne tunni pärast uuesti KLIA poole sõitsime. Siit moraal: kui seitse korda seitsmelt eri inimeselt sama asja küsid, ei tee sa end lolliks, vaid säästad aega ja raha.

Kui oled üle 30 tunni juba üleval olnud, läheb natuke tuju pahaks küll. Aga no mis ergutaks rohkem kui tasuta WIFI! Pluss tee pealt juhtus üsna sürr asi: eessõitva bussi pagasiruumist lendas välja kohver nagu püssikuul. Tõesti ime, et nii tiheda liiklusega paigas keegi sellesse sisse ei sõitnud.

Melaka bussijaamast saab sõitsime linnaliini bussiga nr 17 linnaväljakule kellatorni juurde Chinatowni (pilet 1.50 vs takso 20 ringitit).

Magada tahtsime samas öömajas, kus Kadri kaks aastat tagasi, kuid kõik jõujooned olid vahepeal ümber mängitud. Ses mõttes on veel mõttetu, tugineda viis aastat vanale Lonely Planetile.
Käisime mitmeid kohti läbi ja lõpetasime ikka esimeses - Layang Layang Guest House's (kahene tuba 72 ringitit). Sisuliselt oli tegemist modernse kuuriga: IGA heli kuulda, nagu see oleks oma toas. Aga äärmiselt puhas ja ilus magada.

 Esimene hommik: hambapesuvaade.

* * *
Kuulsusrikka ajalooga Melaka kuni 14. sajandi lõpuni oli Melaka vaikne kaluriküla. Pärast seda muutus see Hiina ja India kaubateel olev paik elavaks sadamalinnaks. Oma jälje on Melakasse jätnud nüüd India, Hiina, Portugali, Hollandi ja Briti võim.

Melaka kuulub Unesco maailmapärandi nimistusse ja turistide suur lemmik. Pole midagi imestada -
Melaka (vähemalt selle vana osa) on kõige rahulikum, puhtam ja arusaadavam Aasia linn, kus ma olen käinud. Seal on isegi prügikastid.

Oma pariisi kohvikute ja jõelaevadega meenutab ta pigem mõnd Euroopa linna.

Päeval tegime pisikese linnatuuri ja õhtul käisime ööturul.

Keset linnaruumi leidsime kaffilaimi puu.

Melaka üheks atraktsiooniks sõitvad kolmerattalised (trishaw), mille vali muusika on juba kaugelt kosta (Ace of Base ja muud südantsoojendavad hitid). Ühtlasi on need nii rikkalikult Hello Kittydega ehitud, nagu oleks Hello Kitty linna aukodanik. Hello Kitty temaatika on üldse au sees.

St Pauli mäe otsas asub ainuke allesjäänud osa 16. sajandil ehitatud Portugali kindlusest A' Famosa.

Veel mäeotsa vaateid:

Hiljem põikasime sisse ka Hiina templisse ja Kampung Kling mošeesse.

Reedeti ja laupäeviti toimub Jonkeri tänaval ööturg. Träni maa ja ilm, osta pole suurt midagi.